Välis-Eesti ajakirjanduse mõtteks oli ja on eestluse hoidmine
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Uudised / Number: 5. veebruar 2014 Nr 6 /
Küsimusele, kui jätkusuutlik on väljaspool Eestit ilmuv ajakirjandus, keskendus Tartu ülikoolis peetud Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi ettekandekoosolek, mille teemaks oli «Välis-Eesti ajakirjanduse hetkeseis ja tulevik».
«Välis-Eesti lehed ei ole veel surivoodil, küll aga hooldekodus,» kirjeldas olukorda piltlikult pagulasperest pärit kommunikatsioonikonsultant Jüri Estam.
Kui põhjendatud on kasutada mõistet väliseestlane, küsis Indrek Treufeldt vestlust juhtides: «Kas on siis kaks ajakirjandust, Kodu- ja Välis-Eesti?»
Jüri Estami kinnitusel on piir Kodu- ja Välis-Eesti vahel ilmne. Ta iseloomustas eestlaskonda väljaspool Eestit subkultuurina. Ka internetiportaali Estonian World Review vedaja Vaado Sarapuu, kes kõnekoosolekust Skype’i vahendusel osa võttis, kinnitas, et erinevates maailmaosades elavad eestlased on vägagi erinevad.
Jüri Trei kinnitas Peterburi Teataja väljaandjana, et just ajakirjandusel on suur võim ühendada hajali elavaid rahvuskaaslasi.
Ettekannetest tuli esile, et samaaegselt Eesti Vabariigi taastamisega kodumaal on hääbumas eesti elu piiri taga. Väljarännanute kolmas põlvkond on enamjaolt assimileerunud ja väliseestlus on kaotanud selle poliitilise tähenduse, mis tal oli siis, kui Eesti oli okupeeritud.
Väljaränne Eestist on küll jätkuvalt aktuaalne, ent nn majanduspagulased ei ole võõrsile jõudes enam nii kokkuhoidva vaimuga, nagu olid 1940ndatel Eestist lahkunud poliitilised pagulased, kes asumaale jõudes ruttasid oma kogudusi, klubisid ja ajalehti rajama.
Kui bibliograafias «Välis-Eesti perioodika 1944–1975» nimetatakse üle 500 eri perioodikaväljaande, siis tänini jätkab kord nädalas ilmumist vaid Torontos Eesti Elu, New Yorgis Vaba Eesti Sõna, Stockholmis Eesti Päevaleht ja Sydneys Meie Kodu.
Välis-Eesti ajakirjandus on teinud pingutusi astumaks elektroonilise meedia maailma ja enamikul väljaannetest ongi olemas koduleht, kust on võimalik lugeda uudiseid ning ka paberkandjal ilmunud artikleid.
1949. aastast New Yorgis ilmunud Vaba Eesti Sõna peatoimetaja Kärt Ulman nentis ettekandekoosolekul, et 65 aastat USA eestlaste elu dokumenteerinud nädalaleht töötab juba aastaid kahjumiga, kasutades väljaandmiseks aina kahanevaid ressursse, mis aastatega talletatud. «Iga lehes avaldatud surmateatega kaotame ühe lehetellija,» tõi Ulman näite.
Liina Raudvassar
