Väliseestlusel on tulevikku

Minu ja mu pere esimesed kokkupuuted Ameerika väliseestlusega viivad tagasi aastase 1993.

Olime tollal õppimas koguduste väikerühmatöö metoodikat ja läbiviimist ühes Minneapolise luterlikus kirikus. Ei tea täpselt, kuidas, aga mingil viisil said kohalikud eestlased teada meie sealolemisest ning otsisid meid üles. Need olid meie esimesed põgusad kokkupuuted selles kesklääne suurlinnas elavate kaasmaalastega ning poleks tookord osanud arvata, kui lähedaseks ja tihedaks meie läbikäimine järgnevatel aastatel kujuneb.

Eestlased Minneapolises
Esmalt aastad 1997–1998 Minneapolises, mil Jumal andis armu õppida sealses luterlikus seminaris (Association of Free Lutheran Churches Theological Seminary). See oli väga eriline aeg mu enda usulises elus. Jumal juhtis asju nõnda, et seminaris õppimise ajal aitasin teenida ka kohalikke eestlasi. Toona oli Minneapolise luterliku koguduse õpetajaks Priidu Kiive, kes nüüdseks on jõudnud juba võitnud kiriku ridadesse. Jumalateenistusi ja teisi koguduse üritusi peeti Läti luterlikus kirikus. Olen Jumalale väga tänulik nende teenimisvõimaluste eest, mis laienesid ka igapäevastesse läbikäimistesse.
Sellest ajast on paljud inimesed sügavale südamesse jäänud. Võiks isegi öelda, et saime sealt endale juurde uusi vanemaid ning mitmeid hoolitsevaid ja armastavaid vanavanemaid. Sügavas tänutundes nimetaksin mõningaid nimesid.
Esmalt Priidu ja Maie Kiive. Kui Priidu kandis hoolt kohalike eestlaste vaimuelu eest, siis Maie oli selleks, kes aastaid toimetas kohalikke eestlasi ühendavat ja nende seas alati oodatud Minneapolise Postimeest. Koguduse tolleaegne organist Heino Jaska meenub mulle aga tihti oma tasaduse, väljapeetuse ja südamliku olemisega.
Ligita ja Helmut Lutsepp, üks ääretult armas pere, kellega oleme nende Wisconsini imearmsas kodus veel hilisematelgi aastatel kohtunud. Loodan, et neid kohtumisi tuleb veel. Helmut teenis tollal Minneapolise luterliku koguduse juhatuse esimehena, olles alati saadetud ja toetatud oma armsast abikaasast Ligitast.
Juta ja Olaf Millert. Vaevalt oskaks Minneapolise eestlaste elu ette kujutada lahus Juta hoolest ja armastusest ning Olafi kaasakiskuvast mõttelennust ja sädelevast huumorist. Loomulikult lisandub siia loetellu Lindude pere. Õpetaja Samuel Eduard Lind, kelle eluloost on olnud juttu ka Eesti Kiriku veergudel, teenis aastakümneid nii kohalikke eestlasi kui ameeriklasi.
Me küll kahjuks teineteist ei näinud – meie sealviibimise ajaks oli ta juba Isakoju jõudnud. Küll aga kannan tänase päevani tema ustavalt ja armastavalt abikaasalt Helgilt mälestuseks saadud talaari, mis meenutab mulle nii Lindude peret kui Minneapolise kogudust. Samuti seovad Samuel Eduardi ja Helgi tütre Mirjami ja tema abikaasa Arne Lagusega meid aastatepikkused kallid mälestused.
Neid ridu kirjutades kerkib aina uusi inimesi vaimusilma ette. Eriti just neid, keda võisime tunda, kelle armastusest osa saada, kes aga nüüdseks on juba rahumaale jõudnud. Tahan veel erilise tänutundega nimetada Ellen Vaarpuud, Vaike Radamust ja Rein Wirmat. Nende ja paljude teistega on sidumas meid sidemed, mida ka ajalik surm ei ole suutnud purustada, ning loodame, et ühel päeval oleme kõik koos. Mitte nii nagu selles elus, kus on lahkumiste valu ja pisaraid, vaid koos alatiseks.

Eestlased idarannikul
Jumal on asju korraldanud nõnda, et minu ja mu pere viimaste aastate kontaktid on liikunud mööda Ameerika mandrit ida suunas – Washingtoni ja Baltimore’i. Külastasime sealseid eestlasi esmakordselt aastal 2007 ning sellest ajast on meie kontaktid järjest süvenenud. Olen aidanud teenida sealseid eesti kogudusi.
Erilisena on meelde jäänud üks mu esimesi jumalateenistusi sealkandis väikeses Seabrooki kirikus ning koguduse eriline soojus ja armastus, mida kehastab minu jaoks nii selgelt Harry Virunurm ning tema vanemad Harald ja Selma.
Kuid koostöö on veelgi süvenenud. Aasta eest viisime läbi diakonikoolituse idarannikul, mille vastu oli väga suur huvi. Üks nendest kursustest osavõtjaist Agu Ets on peagi vastu võtmas diakoniordinatsiooni. Oli suur rõõm, et Agu esindas meie Välis-Eesti piiskopkonda Tartu Jaani kirikus, kui kirjutasime alla Tartu teoloogia akadeemia ja usuteaduse instituudi ühinemise lepingu.
Nii nagu läänes, nõnda ka idas – just kallid inimesed on teinud selle paiga minu perele kalliks ja meeldejäävaks. Liialdamata võiks öelda, et Anne ja Fred Ise kodu on olnud nii kohaliku eestluse, Kodu-Eesti vabakssaamise kui kirikuelu üheks olulisemaks keskuseks. Tahan ka leheveergudel tervitada seda armsat perekonda ning soovida Fredile armu ja kiiret paranemist.
Unustamatud on Juta ja Kasimir Zacharski, kelle soojust, tagasihoidlikkust ja usaldust Jumala vastu ei ole võimalik unustada. Silvi Valge, kelle kodu- ja südameuksed on alati olnud valla. Juta ja Silvi on andnud oma talendid Issandale just koguduse muusikatöös organistidena. Silvi õde Carmen Täht on meelde jäänud oma positiivse olemise ja alatise abivalmidusega. Kõiki ei jõua nimetada. Palju on neid, kes on tulnud selleks, et jääda. Jääda meie südametesse ja palvetesse.

Eestlased koostöös
Viimaks peaks ehk küsima: mis saab edasi? Milline on väliseestluse homne päev? Vaatamata sellele, et paljud, kes tookord pidid minema võõrsile, on juba kõrges eas või ka igavesse koju jõudnud. Ometigi usun, et väliseestlus kestab edasi. Muutuvad inimesed, võib-olla ka töövormid. Mõtleme hetkeks neile, kes oma õpingute või ameti tõttu elavad lühema või pikema perioodi võõrsil. Samuti neile, kes ongi otsustanud oma tuleviku üles ehitada väljaspool Eestit. Neid ei ole vähe.
Peamiseks küsimuseks jääb, kuidas suunata neid inimesi, kes täna rändavad Kodu-Eestist väljapoole, suunata kohaliku eesti kogukonna ja koguduse rüppe. Usun, et just siin on suur osa kanda Välis-Eesti kirikul ja selle töötegijatel. Kui nüüd Kodu-Eesti kirik ja ka usuteaduse instituut püüab oma osa anda, et väliseesti kogudused oleks teenitud, siis seda ikka eesmärgil, et nii väliseestlus kui selle aluseks olev usk ja armastus Jumala vastu võiks alatiseks püsima jääda. Selleks soovin teile rohket Jumala õnnistust ja armu, kallid sõbrad.
Ove Sander