Väljapaneku iga esemega käib kaasas osake kiriku ajalugu

Toompeal kirikuvalitsuse maja II korruse saalis on valminud püsiekspositsioon Eesti luterliku kiriku piiskoppide insiigniatest. Näha saab 15 eset ja kiriku autasusid.

Insiignia on paljudele võõras mõiste. See tähistab kõrge võimu- või aukandja välist sümbolit, piiskopil näiteks mitrat ja saua. Tema ülesanne on muuta väliselt äratuntavaks kandja amet või seisus. Väljapaneku mõte tekkis konsistooriumi arhivaari Janis Tobrelutsu sõnul aastate eest, kuna konsistooriumi arhiivi on jõudnud esemeid, mis võiksid huvi pakkuda laiemale ringile. Ekspositsiooni valmimine just praegu tõukus kaaskoostaja Erkki Juhandi sõnul peapiiskop Urmas Viilma juubelist ja on kingitus ülemkarjasele, kes saab nüüd oma külalistele väärikat väljapanekut tutvustada. Iga esemega käib kaasas osake meie kiriku ajaloost.

Näituse koostajad (paremalt) Janis Tobreluts ja õp Erkki Juhandi püsiekspositsiooni tutvustamas. Kätlin Liimets

Kaks piiskopisaua aastast 1921
Enim on väljapanekus piiskopisauasid ehk karjasekeppe. Kõige olulisemaks viiest sauast nimetab õp Juhandi piiskop Jakob Kuke (piiskop 1921–1933) saua. Kiriku territoriaalse väiksuse ja piiskopkondade puudumise tõttu ei seatud tol hetkel Eesti luterlikus kirikus sisse peapiiskopiametit (kui ei ole märgitud teisiti, siis siin ja edaspidi on kasutatud ajaloo ja esemete välimuse kirjeldamisel Riho Saardi raamatut „Piiskopkondade, piiskopiameti ja insiigniate ajalugu Eestis“, Tallinn 2015) ja Jakob Kukk pühitseti 5. juunil 1921. aastal piiskopiks. Üheks tema ametitunnuseks sai piiskopisau, mida on järjepidevalt kasutanud kõik ülemkarjased kodumaal. Praegu kasutab seda peapiiskop Urmas Viilma. Kuna pühitsustalituse läbi viinud Rootsi peapiiskopi Nathan Söderblomi kingitud sau on üle 100 aasta vana, siis tarvitab peapiiskop Viilma seda vaid erilistel sündmustel, näiteks ordinatsioonidel. Muudel juhtudel kasutab ta 2022. aasta kevadel Roomast ostetud saua.

Piiskop Jakob Kukk piiskopisauaga, mida kasutab ka ametisolev peapiiskop Urmas Viilma.

Konsistooriumi arhiiv

Enim on väljapanekus piiskopisauasid. Kõige all peapiiskop Lauri sau; keskel ees peapiiskop Konrad Veemi sau; karbis 1921. aastast pärinev sau, mida on kasutanud piiskop Einar Soone; ülemisel tasandil piiskop Jakob Kuke sau, mida on Eestis kasutanud kõik ülemkarjased; taga üleval piiskop Andres Tauli sau. Kätlin Liimets

1921. aastal tõi Rootsi peapiiskop Söderblom esimesele Eesti kiriku piiskopile piiskopirüü ja Uppsala 77aastase pimeda puunikerdaja valmistatud piiskopisaua, mille akantuselehti imiteerival ülaosal on monogramm „IHS“ ja viited kirjakohtadele „IOH X“ ja „Ps XXIII“. Saua ühel küljel on Martin Lutheri portreega medaljon, selle kohal graveering „UPSALA“ ning all „1521“. Viimane tähistab aastat, mil Lutheri ideed jõudsid Andreas Knopkeniga Riiga. Teisel küljel on medaljon Gustav II Adolfi portreega profiilis ja selle kohal graveering „Reval“ ja all aastaarv „1621“. 1621. aastal vallutas Rootsi armee Riia ja Liivimaal algas luterlik aeg. Märgitud on ka aasta „1721“, mil Rootsi kaotas Põhjasõja ja meie alad läksid Vene tsaaririigi koosseisu, ja loomulikult saua kasutusele võtmise aeg „5. Juni 1921“. Saua kõrgus on 179,5 cm.
Huvitaval kombel valmis 5. juuniks 1921 ka teine piiskopisau. Nimelt soovis algselt peapiiskop Söderblom, et tema saadetud jooniste järgi valmistaks saua Soome kirik. See ei teostunud ja Soomet esindanud Porvoo piiskop Jaakko Gummerus tõi kingiks 1914. aastal välja antud eestikeelse Piibli, mis on samuti ekspositsioonis. Piiskopisaua joonised saatis ta aga edasi piiskop Kukele ja selle järgi valmistati sau Eestis, ent jäi Söderblomi kingitud saua tõttu kasutamata.
Eestis valminud saual on hõbedase peaga ülaosa, mille mõlemal küljel Eesti lipp ja selle all graveering „5. juuni 1921“. Saua kõrgus on 204 cm ja ta koosneb neljast kokkumonteeritavast osast. Sinimustvalgete lippude tõttu peideti karjasekepp okupatsiooni ajal. Peapiiskop Edgar Hargi (peapiiskop 1978–1986) surma järel tagastas selle tema kasupoeg konsistooriumile ja karjasekepp võeti kasutusele alles piiskop Einar Soone (piiskop 1992–2017) piiskopiametisse pühitsemisel 1992. aastal. Nii ongi saua kasutanud vaid piiskop Einar Soone.

Välis-Eesti kirikuga seotud piiskopisauad

Peapiiskop Johannes Oskar Lauri piiskopisauaga. Konsistooriumi arhiiv

Huvitav on fakt, et kui kodumaal muutus piiskopisau pärandatavaks, siis väliskirikus seda ei tehtud. Kolm eksponeeritud sauadest ongi seotud Välis-Eesti kirikuga. Vanim neist on peapiiskop Johannes Oskar Lauri (vikaarpiiskop 1944–1957, piiskop 1957–1964, peapiiskop 1964–1971) sau. See on Vancouveris valmistatud, puidust, ülekullatud ja tammepärga imiteeriva ülaosaga, 200 cm kõrgune. Võeti E.E.L.K-s kasutusele 1964. aastal, kui Rootsi peapiiskop Gunnar Hultgren Lauri peapiiskopiks õnnistas.

31. märtsil 2015. aastal EELK Facebooki lehel ilmunud uudis (mida kajastab ka 15. aprilli 2015 Eesti Kirik) edastab, et 30. märtsil külastas EELK konsistooriumit Tallinnas Rootsis elav Katarina Veem, kes andis üle osa oma isa, peapiiskop Konrad Veemi (peapiiskop 1972–1990) piiskopiornaadist mitra, piiskopisärgi ja saua. Artiklis on tsiteeritud peapiiskop Veemi, kes on kirjutanud, et piiskopikepi kinkis Stockholmi koguduse koor ja ta lasi selle oma abikaasa Maria kujundamisel valmistada põhjarootsi kunstnikul põhjamaa kasest, mille otsas on põdra sarvest tehtud rist. Kui peapiiskop Lauri sau on imposantne ja rahvusromantiline, siis Konrad Veemi oma pigem põhjamaine ja karge. Õp Juhandi täpsustab, et peapiiskop Veemi saua puitosa materjaliks on Karjala kask.

Peapiiskop Konrad Veem koos väljapanekul näha olevate kuldristi, mitra ja karjasekepiga. Konsistooriumi arhiiv

Nimetamata on jäänud Välis-Eesti peapiiskopi, hilisema ühinenud EELK ja E.E.L.K piiskopi Andres Tauli (peapiiskop 2007–2010, piiskop 2010–2017) sau. 20. juuni 2007 Eesti Kirikus vahendab tollane Lääne praostkonna praost ja assessor Tiit Salumäe, et 10. juunil 2007 seadis peapiiskop Andres Põder Toronto Vana-Andrese kirikus Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskopi ametisse Andres Tauli. Sel jumalateenistusel anti uuele peapiiskopile üle ka kõne all olev piiskopisau, mille oli valmistanud skaudijuht Jaan Lepp.

Aegamisi juurdunud mitrate traditsioon

Lisaks sauadele sisaldab väljapanek kolme mitrat. Mitra ehk piiskopimütsi juurdumine nõudis Riho Saardi raamatu andmeil enam aega. Piiskop Kuke pühitsemisel 1921. aastal seda ei kasutatud. 1926. aasta kiriku põhikirjas siiski sätestati, et pidulikel jumalateenistustel tuleb piiskopil kanda ametiriiet, kuldristi, piiskopisaua ja mitrat. Esimese mitra kinkis piiskop Kukele samal aastal Petseri kogudus ja piiskop Kukk olevat seda kasutanud vaid korra Petseri Peetri kiriku pühitsemisel. Mitra pärandus edasi piiskop Hugo Bernhard Rahamäele (piiskop 1934–1939) ja seda kasutati tema ametisse seadmisel.
Mitra kasutamise vastaseid meeleolusid vahendab ka peapiiskop Konrad Veem, keda on tsiteeritud juba enne viidatud 31.03.2015 EELK Facebooki lehel: „Tellisin vajalikud peapiiskopi pidulikud ametirüüd „Librariast“, Rootsi kiriku spetsiaalsest töökojast, mis hoolitseb kõrgete ametiisikute pidulike rüüde traditsiooni ning stiilipuhtuse eest. Siit pärinevad piiskoppide Kuke, Rahamäe, Lauri ja nüüd ka minu piduliku ametiriietuse stiilne väljendusviis. Mitra jätsin tellimata, oli see ju meil kodumaal esile kutsunud tugevat nördimust vanameelsete seas. Isegi piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, kellel oli mitra olemas, ei söandanud seda kanda. Kui aga [Stockholmi] Jakobi kiriku rootsi kogudus mulle kinkis kauni hõbedase mitra ning siidist piiskopimantli, kandsin ma mõlemaid arvustust väljakutsumata.“ Viidatud peapiiskop Veemi mitra on ekspositsioonis.
Mitrat ei kasutanud Eestis nõukogudeaegsed peapiiskopid Jaan Kiivit vanem (peapiiskop 1949–1967), Alfred Tooming (peapiiskop 1968–1977) ja Edgar Hark. Muutus saabus koos peapiiskop Kuno Pajula (peapiiskop 1987–1994) ametiajaga. Ametisse seadmisel pandi talle pähe mitra, mis oli tellitud Leedust. Väljapanekus on ta kolmest kõrgeim ja õp Juhandi sõnul hiljem peapiiskop Pajula seda ei kasutanud. Kolmas mitra aastast 2007, mida huvilised saavad silmitseda, on peapiiskop Tauli kuldse põhitooniga Eestis Stoolas valminud piiskopimüts.

Kolmest mitrast keskmine kuulus peapiiskop Pajulale. Arhivaar Tobreluts näitab eksponaadi ees fotot, kus peapiiskop Pajula mitrat kannab.Kätlin Liimets

Neljanda peakattena on esmapilgul ootamatult välja pandud piiskop Johan Kõpu (piiskop 1939–1957) barett, mille õp Juhandi isiklikult on Rootsist toonud. 1939. aasta detsembris riigivanema poolt piiskopiametisse kinnitatud Johan Kõpp jäi esimese esivaimulikuna piiskopiametisse ordineerimata ja ei kasutanud kunagi mitrat. Küll kasutas ta vaimuliku baretti ja riietus piiskopina tumedasse talaari, millel kandis kullast piiskopiristi.
Viidatud kuldrist võeti kasutusele Jakob Kuke piiskopiks pühitsemisel 1921. aastal. Ristil on graveering „Ole mu tallekeste karjane“ Joh. 21, 15 Eesti Ew.-Luth. kogudused oma ülemkarjasele 5. VI 1921. Risti kandsid hiljem piiskopid Rahamägi ja Kõpp ning kõik järgnevad Välis-Eesti peapiiskopid, sest rist liikus Johan Kõpu emigreerumisel sõja ajal Eestist välja. Tagasi kodumaale jõudis ta piiskop Tauli vahendusel 2014. aasta novembris, neli aastat pärast Välis-Eesti ja Kodu-Eesti kiriku ühinemist sümboolse märgina.

Pitsatid, karikas ja autasud
Veel on tutvustamata kolm pitsatit. Arhivaar Tobrelutsu sõnul on vanim neist tehtud Võru praostkonda teeninud õpetaja Johannes Nathan Aunverdti kavandi järgi ja 1923. aastal kasutusele võetud piiskopi pitsat, millel on avatud pühakiri ja sellel sümbolid alfa ja oomega (Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots! Ilm 22:13). Piibli kohal on mitra ja selle tipus rist. Pitsatil on kolm aastaarvu: 1521, 1621 ja 1921. Nende tähendus sai avatud peapiiskop Söderblomi kingitud saua kirjeldamisel. Lisaks on pitsatil kiri „SIG: EPISCOPI EVANG LUTH PER ESTHONIAM“. Samasugune pitsat võeti kasutusele ka Välis-Eesti peapiiskopi pitsatina. Ladinakeelne sõna ’piiskop’ muutus ’peapiiskopiks’.

Piiskoplike insiigniate hulka kuuluvad ka pitsatid. Erik Peinar

Et 2. juunil 1949. aastal kinnitas konsistoorium Eesti ENSV Evangeeliumi Luteriusu Kiriku põhikirja kavandi, kuhu oli riigivõimu soovitusel ette nähtud peapiiskopiameti sisseseadmine, siis sama aasta oktoobris kirikukogul peapiiskopiks valitud Jaan Kiivit vanemal oli ametinimetuse muutumise tõttu vaja uut pitsatit. Kolmas eksponaat ongi 1950. aastal trükikojast Kommunist tellitud pitsat, kus samuti ladinakeelne sõna ’piiskop’ on muudetud ’peapiiskopiks’ ja lisatud on aastaarv 1949 ehk peapiiskopiks valimise aeg. Olgu lisatud, et Kiivit seenior oli EELK ajaloos teine esivaimulik, kes jäi piiskopiametisse ordineerimata.
Veidi ootamatult on väljapanekusse jõudnud 1927. aastast Gattšina eesti koguduse armulauakarikas koos karikakattega. „Karikas kuulus Gattšina kogudusele, mis asus Narva jõe taga Peterburi suunas. Seal oli Eesti kogudus, mida enam pole. Ese pole otseselt piiskoppidega seotud. On siia välja pandud pigem sümbolina,“ jagab arhivaar Tobreluts.
Lisaks kirjeldatud 15 esemele saab näha ka kõiki EELKs välja antavaid autasusid. Rea avab erilise tunnustusena vähemalt 25 aastat ustavalt teeninud vaimulikele antav kuldrist. Sealt edasi näeb I, II ja III järgu teeneteristi, teeneteristi tunnustusmärki, koostöömedalit ning EELK koguduse kaastöölise hõbedast ja kuldset märki.

Eksponeeritud on kiriklikud autasud. Erik Peinar

Õp Juhandi ja arhivaar Tobreluts kõnelesid ka mõttest lisada näitusele ülemkarjaste fotosid, kus on näha neid eksponeeritud insiigniaid kandmas, ent sellest mõttest loobuti, kuna ekspositsiooniruum on piiratud. Mõlemad ekspositsiooni koostajad on kokkuvõttes rahul, et nüüd on kirikuvalitsuse maja külalistel võimalik näha suure loo ja ajaloolise väärtusega esemeid. Soovijatel on võimalus konsistooriumi maja ja ekspositsiooni näha eelnevalt ette helistades. Ekspositsiooni aitasid koostada Marju Raabe ja Riina Sildvee, samuti OÜ Rändmeister ja Joonstuudio.

Kätlin Liimets

Piiskoppide insiigniate väljapanek
EELK konsistooriumi arhiivist.
Konsistooriumi maja II korrusel.
Koostanud konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts ja õp Erkki Juhandi.
Sauad: kaks piiskopisaua, 1921; peapiiskop Johannes Oskar Lauri sau, 1964; peapiiskop Andres Tauli sau, 2007; peapiiskop Konrad Veemi sau, 1972.
Mitrad: peapiiskop Konrad Veemi mitra, 1972; peapiiskop Kuno Pajula mitra, 1987; peapiiskop Andres Tauli mitra, 2007.
Pitsatid: piiskopi pitsat, 1923; peapiiskopi pitsat, 1949; väliseesti peapiiskopi pitsat.
Muud esemed: Piibel, 1914; piiskopirist, 1921; Gattšina koguduse karikas 1927. aastast koos karikakattega; peapiiskop Johan Kõpu barett.
Autasud: kuldrist, I järgu teeneterist, II järgu teeneterist, III järgu teeneterist, teeneteristi tunnustusmärk, koostöömedal välismaalastele ja Eesti diasporaale, koguduse kaastöölise hõbemärk (15 a teenistust), koguduse kaastöölise kuldmärk (25 a teenistust).