Vana hea valgustatud luterlus

3. septembril esitleti EELK Usuteaduse Instituudis usuteadlase ja vaimuliku Jaan Lahe jutluste kogumikku „Uks teise maailma“ (216 lk). Raamatu on toimetanud Imbi Arro, kujundanud Margus Luht ning välja andnud Hildegarde Raamat.
Tunnistan veel, et Jaan Lahe jutlusi lugema hakates lootsin sealt leida teoloogiat, mida kirjanik Tõnu Õnnepalu oma artiklis „Vundamentalismist“ nimetab „vanaks heaks valgustatud luterluseks“ (vt http://www.burke.ee/2017/09/18/tonu-onnepalu-vundamentalismist). Nii lootsin jutluseraamatut avades leida sealt Piibli ajaloolise tausta avamist, teravmeelset eksegeesi, kriitilist fooni, põikeid teistesse kultuuridesse ja usunditesse jne. Etteruttavalt võin öelda, et minu loetletud eeldused olid Jaan Lahe jutlustes kohal.
Olgu veel öeldud, et Eestis on kõrgetasemelise teoloogia suuremat osakaalu jutlustes ka enne igatsetud. Näiteks legendaarne õppejõud ja vaimulik Elmar Salumaa (1908–1996) kirjutab oma mälestusteraamatus „Tiib pandud aastaile õlale“: „Kummaline küll: selleks et saada pastoriks, tuli õppida teoloogiat – aga kui juba pastoriametis oldi, siis leiti, et seda teadust kõige vähem tarvis läks“ (lk 361).
Asudes Jaan Lahe jutlusi lugema, võib üsna pea jõuda arusaamisele, et autor on laia haar­dega teadlane ja uurija kõige tõsisemas mõttes. Juba esimeses jutluses valgustab ta lugejat sellest, mida arvasid kuldsest ajastust mitte ainult kreeklased ja roomlased, vaid teeb põikeid ka Etioopia kirikusse ja vanasse iraani mõttemaailma. Hetk hiljem otsib autor tuge talle ilmselgelt armsalt Saksamaalt, et vandenõuteooriad elegantselt tagasi lükata.
Pisut teoloogiat nuusutanud inimesel on ka hilisematel lehekülgedel hea lugeda, et ülikoolide auditooriumis õpitu on kasutamiseks ka kantslis. Nii näiteks ei püüa Jaan Lahe jätta lugejatele muljet, et Piibli autorid on meile teada, vaid jätab teoloogiale teadmata asjad rahulikult teadmatuks: „„Olge kained, valvake!“ – nii manitseb oma lugejaid 1. Peetruse kirja autor, keegi meile nimeliselt tundmatu kogudusejuht, kes astub 1. sajandi lõpul üles apostel Peetruse pseudonüümi all“ (lk 202).
Teadlase kõrval avaneb jutluste kogumikus Jaan Lahe ka pedagoogina, kes teab, et teadmised usundite kohta pole Eestis kiita ning sageli on vaja lugejatele ühte ja teist seletada. Näiteks võimalust lugeda Piiblit erineval moel: „Ühte ja sama piibliteksti võib lugeda erineval moel. Me võime lugeda suurt osa Piiblist kui ajalooraamatut, mis kõneleb meile kunagi aset leidnud sündmustest. Kuid sel juhul ei ole neil sündmustel enam mingit otsest tähendust meie jaoks. Aga Piiblit võib lugeda ka teistmoodi – kui Jumala ilmutust, mis ulatub üle aegade ja sel juhul kõnetab see meidki.“ (Lk 20)
Raamatu lugemise käigus tekkis mul soov otsida jutluste kogumikust üles ka teoloogia suurkujusid, kes on autorit kõige enam mõjutanud. Tundub, et üheks neist võiks olla Uku Masing (1909–1985), keda Jaan Lahe ikka ja jälle eesti suurimaks teoloogiks nimetab.
Autor on kindlasti kodus ka Saksa teoloogia eri suundadega, teoloogilistest mõjutajatest julgeksin ettevaatlikult välja tuua eksistentsialistliku teoloogi Rudolf Bultmanni (1884–1976), kelle mõtte „alati olevikulisest“ Jeesuse sõnumist Jaan Lahe kogumiku saatesõnades eraldi välja toob (lk 11). Samas on sümpaatne, et aeg-ajalt kasutab autor ka teistest traditsioonidest lähtuvate autoriteetide mõtteid, mis muudavad jutluste sõnumi mitmetahuliseks ja avatuks.
Püüdes ettevaatlikult üldistades leida läbivat joont Jaan Lahe jutlustes, siis selleks võiks olla veendumus mõistuse kohalolu vajalikkusse usuasjades: „Ilmutus ei sunni meid uskuma mingeid mõistusevastaseid jaburusi. Eksivad kõik need, kes väidavad, et kristlane peab hülgama mõistuse ja kriitilise mõtlemisvõime ning järgima üksnes mingit tumedat ja hämarat sisehäält, mis on tegelikult üks petlikumaid asju siin maailmas üldse.“ (Lk 55)
On üsnagi selge, et „Uks teise maailma“ sisaldab vanast heast valgustatud luterlusest lähtuvaid jutlusi, kus lükatakse tagasi usuga seotud naiivsused ja vandenõuteooriad, proovitakse järele mõistuse võimalused ning aktsepteeritakse sõnade ja mõtete kohatist küündimatust Teise Maailma suhtes.

Arvustuse täisversiooni saab lugeda 19. oktoobri Sirbis.

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
usundiõpetuse õpetaja