Vana kandle hoidmisest

Pisut vähem kui 150 aastat tagasi kirjutas legendaarne vaimulik, ühiskonnategelane ja teadlane Jakob Hurt Eesti Postimehe lisalehes: 

„Aga iseäranis palun ma vana laulusid ja regevärsisid korjata. Neid võib vanema rahva suust, mitmes paigas kõige enam vana naesterahva suust veel väga paljo saada, ja need on igatpidi väga tähelepanemist väärt. Minu mõte on, neid viimati üheks iseäraliseks raamatuks ühendada ja siis tarviliste seletustega välja anda, selle nime al: „Vana kannel“.

Niisugune laulude kogo on üks kallis mälestus ja terav tunnistus meie esivanemate vaimo elost. Kes siis oma esivanemaid auustab ja vana aja tumedaid teadusi selgemaks teha tahab, see ärgu pangu raskeks, vähe vaeva näha ja üles kirjutada ja mulle saata, mis ta vana lauludest iialgi kätte saab.“ 

Eesti rahva vaimuvara on ülimalt tähtis ka kirikule ning Hurda unistus „Vanast kandlest“ sai teoks. Tänaseks on Hurda algatus koondunud kõige enam Eesti rahvaluule arhiivi, meie rahvapärimusega tegelev mõttesuund on näinud paremaid ja halvemaid aegu, mõneti üllatuslikult on rahvaluuleteadlased ohtu sattunud viimaste teadusraha jagamiste tulemusena. 

4. märtsil toimus Eesti Rahva Muuseumis suur kontsert Eesti rahvaluule arhiivi toetuseks. Eesti pärimusmuusika ja pärimusmuusikast inspiratsiooni saanud armastatud muusikud nagu Mari Kalkun, Maarja Nuut, Zetod, Juhan Uppin, Curly Strings, Johansonid jt andsid edasi sõnumit, et miski on teadusasutuste rahastamisel valesti läinud. 

Milles siis ikkagi täpsemalt asi? Folklorist Ado Lintrop kirjeldab oma blogis ilustamata tänast olukorda: „Olgu kuidas on, sest ametlikud andmed veel puuduvad, kuid järgnevaks perioodiks ehk aastateks 2020–2024 Kirjandusmuuseumi teadlastel ühelegi suurele projektile rahastust saada ei õnnestunud. Mida see tähendab? Aga seda, et teadlaste palgarahaks jääb vähemalt esialgu vaid baasrahast jagatav pisku, millest heal juhul jätkub vaid pooltele.“

Teaduse rahastamine on spetsiifiline teema, seda on meedias möödunud kuul üsna palju arutatud ning isegi võhikule tundub, et eestikeelsetele ja Eesti-kesksetele projektidele rahastuse saamine on seotud probleemidega. Kindlasti ei aita siin süüdlaste otsimine ja üksteisele näpuga näitamine, pigem küsimus, mida mina võiksin teha, et olukord normaliseeruks. 

Näiteks olen isiklikult leidnud ja ka kirjutanud, et probleem on laiem ning olen õpetajana olnud osaline humanitaaria vaikses alistumises. Püüdsin meelde tuletada, millal ma viimati ütlesin naljatlevalt mõnele õpilasele, et sinust võiks saada hea arhivaar, rahvaluuleteadlane, filoloog või kirikuõpetaja. Ja pidin tunnistama, et ei suutnud seda meenutada. 

Tulevastest elukutsetest ja haridusvalikutest rääkides olen viimased kümmekond aastat pigem suu kinni pidanud, elanud kaasa humanitaaria valinud õpilaste võitlusele rahaliselt väärika elamise eest.

Kirjeldatud mälestusi elustades olen mõelnud, et viimastel nädalatel diskuteeritavad rahastusotsused on tegelikkuses vaid jäämäe tipp. Et sellised otsused üleüldse võimalikuks saaksid, eelneb nendele ilmselt humanitaaria aeglane alistumine juba üldhariduskoolides. Ja võib-olla on selle üheks tunnuseks humanitaaria kui halvasti tasustatud ja stressirohke elukutse soovitamisest loobumine õpetajate poolt. 

Mulle tundub, et humanitaaria alistumise peatamise üheks eelduseks on sellega seotud murede tajumine võimalikult erinevate elualade poolt, nii reaalteadlaste, majandusinimeste, juristide ja loomulikult ka kirikuinimeste poolt. Muutunud hoiaku piltlikuks näiteks võiks koolis olla ükskõik mis aine õpetaja pillatud repliik mõnele religiooni vastu sügavamat huvi tundvale õpilasele: „Vaimulikuna võiksid sa edasises elus paljudele rõõmu pakkuda!“

Toomas Jürgenstein,
kolumnist