Vanad kirikuraamatud on jõudnud internetti

Ajalooarhiiv esitles juuni alguses perekonnaloo digiteeritud allikate kogu. Nüüd on sugupuu uurijatel võimalus tegelda oma harrastusega kodust väljumata – avatud on uus internetiportaal www.eha.ee/saaga.

Vanad kirikuraamatud ja dokumendid on jõudnud arhiivi seoses ajaloo keerdkäikudega. Esimene suurem kirikuraamatute kogumine leidis aset juba ülemöödunud sajandi algul, kui rüütelkonnad kogusid oma haldusaladel tegutsenud kogudustest kokku vanu säilinud materjale.

I maailmasõja ja Vabadussõja järel korjati kirikutest taas kokku kirikuraamatuid, kuna sündide, abiellumiste ja surmade ülesmärkimine läks riiklikule tasandile. Kuigi jätkuvalt võis ametnikuna tegutseda kohalik õpetaja, saadeti siiski vastav teave Tallinnasse siseministeeriumi. Sellega seoses leiti, et ka varasemad pereregistrid peavad olema riiklikus valduses.

Kolmas suurem kirikuraamatute riigistamine toimus 1940. aastal, mil nõukogude võimu käsul korjati sunniviisiliselt kogudustest kokku kõik veel kogudustes leiduvad kirikuraamatud ja dokumentatsioon. Mõnel kogudusel nagu Põltsamaa õnnestus oma paberid vaatamata survele siiski endale hoida.

Meetrikaraamatud ja hingeloendid

Nii on praegu avalikes arhiivides leiduvad materjalid väga mahukad, kuid paraku mitte täielikud, kuna osa dokumente on omanikku vahetades kaduma läinud või hävinud.

Seni tuli oma perekonna ajaloo uurimiseks minna arhiivi, kus on olemas peamised perekonna ajalugu kajastavad dokumendid: kirikuraamatud (EELK ja EAÕK koguduste meetrika- ja personaalraamatud), hingeloendid, vallaliikmete ja nekrutite nimekirjad ning Tartu Ülikooli üliõpilaste toimikud.

Meetrikaraamatud sisaldavad kronoloogilises järjekorras sündide, abiellumiste ja surmajuhtumite sissekandeid. Vanimad kirikuraamatud pärinevad 17. sajandist, valdav osa meetrikaist algab siiski 18. sajandist, EAÕK meetrikad 19. sajandi teisest poolest.

Personaalraamatud on koguduseliikmete nimekirjad, mis koostati majapidamiste ja perekondade kaupa. Aastaid käibel olnud raamatutest võib peale isikunimede, sünni-, abiellumise ja leeridaatumite leida andmeid inimeste rändamise ja kirjaoskuse kohta. Koguduste personaalraamatud pärinevad 18. ja 19. sajandist.

Hingeloendid (revisjonilehed) on koostatud kihelkondade, mõisavaldade, külade ja perekondade kaupa ning sisaldavad andmeid kompaktselt kogu perekonna kohta. Igal perekonnal, õigemini perekonnanimel, oli oma number.

Vallavalitsuste fondides leiduvad vallaliikmete nimekirjad jätkavad loogiliselt hingeloendit. Nimekirju hakati koostama 19. sajandi teisel poolel, pere ja talu numeratsioon võeti üle viimasest hingeloendusest.

Väärt info mikrofilmidel

 

Suurem osa nimetatud dokumentidest on olnud uurijate kasutada mikrofilmidel. Originaaldokumente üldjuhul inimestele välja ei laenutata, ainult siis, kui vajalikke dokumente ei ole mikrofilmitud.

Genealoogilisi materjale hakati filmima 1960. aastatel, tegevus hääbus 1980. aastate teisel poolel tehnika amortiseerumise tõttu ja taasalgas 1992. aastal. Tänaseks on arhiivis ca 3 miljonit kaadrit mikrofilmi 2819 rullil.

Genealoogiauurijate arv on näidanud viimastel aastatel kasvutendentsi. Kui 2003. aastal märkis 227 inimest ajalooarhiivi uurimissaali registreerimislehele, et soovib arhiivis sugupuud uurida, siis 2004. aasta vältel kasvas see 316 huviliseni. Kokku üle 35% ajalooarhiivi kasutajaist on oma uurimistöö eesmärgina määratlenud sugupuu uurimise.

Dokumendid digitaalseks

 

Paraku tekitab mikrofilmide kasutamine probleeme: filmid kuluvad, nende asendamine on kulukas ja kasutamine ebamugav. Oli vaja leida uuem ja mugavam võimalus. Mikrofilmide digiteerimise ideele hakati otsima väljundit 2001. aasta kevadel. Uue lahenduseni jõuti 2004. aasta jaanuaris, mil ajalooarhiivi hangiti sobiv kvaliteetne mikrofilmiskanner.

Dokumentide kogu internetis täieneb iga päevaga. Päevas lisandub umbes ühe koguduse jagu dokumente. Mikrofilmide skaneerimine võtab loomulikult palju aega. Praegu sisestatakse arhiivi käsutuses olevaid mikrofilmitud luteriusu kirikuraamatuid, järgmisena apostlik-õigeusu kirikuraamatuid. Hilisemast ajast pärit dokumentatsioon on suures osas veel koguduste valduses.

Nüüdseks on uus võimalus koostada oma perekonna sugupuu saanud hea vastuvõtu osaliseks. Ajalooarhiivi arhivaar Kalev Jaago ütles Eesti Kirikule, et portaali kasutajaks on end registreerinud ca 6300 inimest.

Võimalikult täiuslikuks

 

Uue portaali haldamisega erilisi raskusi ei ole olnud. Kuu aega kasutuses olnud kodulehekülge esitleti ametlikult juuni alguses, mille järel portaali kasutajate hulk järsult tõusis. Tavaliselt kasutab kodulehte korraga 300-400 inimest. Tehnilisi täpsustusi tehakse jätkuvalt ja kodulehekülge püütakse pidevalt paremaks ja kasutajasõbralikumaks muuta tagasisidet arvestades.

Tulevikus tahetakse digitaalset arhiivi täiustada ka kogudustes olevate dokumentidega. Kalev Jaago sõnul on sellest küll juba räägitud, kuid kokkulepeteni ei ole veel jõutud. Siiski oleks see ajaloo seisukohalt vajalik.

Tundub pisut imelik lapata internetilehekülgedel vanu ajaloolisi lehekülgi ja uurida nii oma perekonna lugu. Ent ka ajalooga tutvumise viisid uuenevad ja vanematest uurimisviisidest saab omakorda ajalugu. Mingem siis rõõmuga kaasa uute tuultega, otsigem ja leidkem teateid oma esivanemate elust sünnist surmani mugavalt internetilehekülgi lehitsedes.

 * Meetrikaraamatud – registrid, mis sisaldavad kronoloogilises järjekorras sündide, abiellumiste ja surmajuhtumite sissekandeid.

* Personaalraamatud – kirikukoguduste liikmete nimekirjad, mis koostati majapidamiste ja perekondade kaupa. Isikunime järel kirjas sünni-, abiellumise ja leeritamise aeg.

*Hingeloendid (revisjonilehed) – koostatud kihelkondade, mõisavaldade, külade ja perekondade kaupa; sisaldavad andmeid kogu perekonna kohta.

Meeli Pärtelpoeg