Vanglatöö – see võib olla midagi ilusat

Võib tõdeda, et ilma süüdimõistva otsuseta on vanglasse pääseda üsna keeruline. Minul võttis mõtte tekkimisest teostumiseni aega kolm nädalat, kui kauaoodatud võimaluse saabumisest äreva meelega Tartu vangla väravast sisenesin.

Turvakontroll
Piir tavaelu ja ühiskonnast eraldamise paiga vahel on jõuliselt markeeritud: isegi isiku tuvastamiseks ei pääse kohe valvelaua juurde, vaid tuleb sisselaskmist oodata. Isik tuvastatud, avalduses registreeritud fotoaparaadi mark ja diktofon üle kontrollitud ning mobiiltelefon eesruumi lukustatavasse kappi paigutatud, võib end usaldada järgmisesse kontrolljärku, mis on tuttav igale lennureisil viibinule.
Asjade turvakontroll on tavapärane. Tavapäratu, aga mitte ebameeldiv on nõue siseneda ümmargusse läbipaistvasse kapslisarnasesse torusse. Enne kui jõuan aru saada, mida minuga toimetatakse, paluvad kaks rõõmsameelset vanglaametnikku «torus» käed üles tõsta ja naeratades lubavad edasi minna: kehaõõnsuste kontroll on läbitud.

Seesama taevas
Mind tervitavad Tallinnast kohale sõitnud justiitsministeeriumi pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik ja Tartu vangla järelevalveosakonna juhataja Kristjan Timmusk. Kuidagi kohatult tekib pidulik meeleolu. Ametnikud on sõbralikud, ent panevad südamele, et vangide pildistamine on keelatud. Enne kui kohtun vanglakaplanitega, saan tutvuda kinnipeetavate sektoriga.
Siseõues jäävad silma eraldatud piirkonnad, mis mõeldud kinnipeetavatele jalutamiseks, iga päev üks tund. Aedade ülaserval on ringiliselt asetsevad okastraadid, aga taevas on ikka seesama.
Enne, kui siseneme neljakorruselisse eluhoonesse, jõuavad meile järele kinnipeetavad toidukärudega. On lõuna aeg. Lubame nad viisakalt mööda. Tühi kõht nõuab oma. Uudishimulikud pilgud annavad märku, et iga külaline selles kinnises maailmas on sündmus.
Siseruumid on sini-kollastes toonides. Toidujagamine on täies hoos ja pasta, mida pakutakse, on isuäratav.
Vangid elavad kahekohalistes kambrites, kus liigset luksust pole mõtet otsida: lihtne nari, paar lauda ja tooli, tualett eraldi ruumis, pesemas tuleb käia koridoris. Natuke kitsas ju tundub. Koridoris on võimalus ka sotsiaalseks suhtluseks, silma hakkavad pingpongilaud, male, teler, telefonid. Mõtlen, kuidas siin ikkagi aastaid elada.

Vangla kabel
Kinnipeetavatele on kindlasti toeks kaplanid, kelle asukoht on keset vangla territooriumi valges lihtsas kabelis. Hoone on väljast kolmetasandiline, tõesti kohaselt: Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Torn on täitsa olemas, aga tornikellaks pole siiani raha jätkunud. Kas poleks kena, kui ühel päeval kirikukell ka siin heliseks?
Kabelis tervitab meid Puhja koguduse diakon kaplan Tiit Kuusemaa, kes tutvustab palveruumi. Seinad on siingi valged, sisustus must. Pilk peatub altarimaalil «Kyrie Eleison», mille autoriks on Rauno Thomas Moss, kes on leidnud kõneka motiivi.
Maalil esitleb armu leidnud röövel Kristusele patust, kes põlvitab murtult. Kristuse pilk on suunatud armu leidnud röövlile, väljasirutatud käsi osutab armu paluvale patusele. Koloriit on ehk veidi sünge, ent seda enam pääseb mõjule valges rüüs Jeesus Kristus kui päästja ja halastaja. Sõnum on selge: vaid Kristuse valgus näitab teed, andestab ja aitab taas jalule.
Kabelis, hetkel küll vaiba all, on ka ristimisbassein. «Mehed tunnevad end mõnikord nii patustena, et usuvad: kui ristimisel on rohkem vett, siis saavad nad paremini puhtaks,» nendib Kuusemaa. Veel osutab ta seina äärde tõstetud õigeusu­ikoonidele ja rõhutab, et vanglas teenivad kaks Eestis eraldi toimivat õigeusu kirikut sõbralikult koos.
Kuusemaa: «Kui Eestis on probleem muulaste sulandamisega ühiskonda, siis Tartu vanglas praktiliselt pingeid ei ole. Pronksiöö järel oldi valmis ootamatuteks rünneteks ja mures, kuidas eesti ja vene vanglakogukond omavahel hakkama saavad. Just venekeelsed vangid olid need, kes mind rahustama tulid: «Ära muretse, kõik on hästi!» Rahvuslikku vaenamist vanglas pole.»
Kätlin Liimets