Varakristlus ja loodus: 1. osa
/ Autor: Ain Riistan / Rubriik: Elu ja Inimesed, Järjejutt, Teoloogia / Number: 25. detsember 2024 Nr 48 digileht /
29. novembril toimus Tartu Ülikooli peahoones Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi aastakonverents teemal „Religioon looduses ja loodus religioonis“. Konverentsil pidas TÜ usuteaduskonna Uue Testamendi lektor Ain Riistan ettekande „Varakristlus ja loodus“, mille avaldame neljaosalise järjeloona.
Modelleerimine. Kuidas seda teha? Ilmselt tasub küsida, kuidas väljendub looduse teema varakristlikes tekstides. Siin leiame, et
• skaala ühel pool võiks olla aasta 100 paiku kirjutatud Saalomoni oodid. Näiteks read oodi 28 algusest (süüria keelest tõlkinud Amar Annus):
Nagu tuvide tiivad nende tibude kohal,
ja nende tibude nokad nende suude poole,
nõnda ka Vaimu tiivad on mu südame kohal.
Rõõmus on mu süda ja hüpleb,
nagu loode, kes hüpleb oma ema kõhus.
Tegu on poeetilise tekstiga, milles looduskujundite kasutamine on žanriliselt mõistetav. Siin võib võrdluseks tuua Vana Testamendi (VT) psaltri, mille kujundeid oodide looja korduvalt kasutab. Ehkki järgnevas tsiteeritav Ps 42 ei ole eelneva tekstiga otseselt seotud, võime ometi aduda sarnast kujundite maailma:
Otsekui hirv igatseb veeojade järele,
nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
Sügavus hüüab sügavusele
sinu koskede kohisemises;
sügavik hüüab sügavikku,
kõik su veevood ja su lained
käivad minust üle.
Päeval annab Issand käsu oma heldusele
ja öösel kostab minu laul temale,
palve mu elu Jumala poole.
• Skaala teisele poole võiks ehk asetada ilmse loodusevõhikluse 2. saj keskelt pärit Barnabase kirja (X,5-8) tekstis.
Ja ära söö, ütleb ta, mureeni ega kalmaari ega seepiat; ära muutu läbikäimises sääraste inimeste sarnaseks, ütleb ta, kes lõpuni on jumalavallatud ja juba (praegu) on mõistetud surma, nõnda kui need kaladki üksi on neetud ujuma sügavuses, mitte tõustes pinnale nagu ülejäänud, vaid elavad maas all merepõhjal.
Kuid ära söö ka jänest. Milleks? Selleks, et sa ei saaks poistevõrgutajaks ega muutuks sarnaseks säärastele. Sest jänes saab igal aastal uue päraku; sest niipalju aastaid kui ta elab, niipalju on tal aukusid.
Kuid ära söö (ka) hüääni. Selleks et sa ei saaks hoorajaks ega võrgutajaks, ütleb ta, ega muutuks sarnaseks säärastele. Milleks? Sest iga loom igal aastal muudab sugu, ja kord ju saab isaseks, kord aga emaseks.
Kuid ka nirki ta õigusega vihkab. Selleks, ütleb ta, et sa ei saaks üheks säärastest, kellest on kuulda, et ebapuhtuse läbi suuga nad on jumalakartlikud, ega käiks läbi ebapuhaste naistega, kes suuga on jumalakartmatud. Sest see loom eostub suu kaudu.
