Varakristlus ja loodus: 2. osa

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Järjejutt, Teoloogia / Number:  /

Ain Riistan. Foto: Ivo Kruusamägi

Meie kaasaegsed arusaamad loodusest ei klapi otseselt kokku antiigi omadega. Meil on sõna loodus miski, mis on vastandatud tehislikule, enamasti mõtleme säärastes kategooriates, nagu näiteks linn loodus.

Ehkki linna ja maa vastandust tuntakse ka antiigis, pole see eristus seal aga sugugi nii otsene. Meie mõistes looduse kohta on varakristlaste levinuimas suhtluskeeles – kreeka keeles – mitmeid erinevaid sõnu, aga neis väljendatavad ideed on mõneti teiselaadsed.

On olemas sõnad fysis ja fysikos, mis väljendavad loomulikku, naturaalset, aga siin on rõhk pigem asjade/olendite loomupärasusel, olemuslikkusel. Samasse gruppi kuuluvad semantiliselt näiteks ka sarx – otsetõlkes liha, aga ka (inim)loomus – ja sperma kui (seeme) ja taas loomus.

Seose võime muidugi siiski leida: põhiidee on siin ilmselt selles, et nende sõnadega väljendatakse välise vahelesegamise puudumist. Kirjeldatav on nii nagu ta on, meie mõistes siis „naturaalne“.

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Osta üks artikkel 1.50 €

Oled juba tellija? Logi sisse