Varjuliste puie all

Sajand tagasi kirjutasid kaks vägevat Võrumaa meest tekstid, mis on püsinud elavana tänini. Sänna trubaduur Artur Adson  kirjutas 1927. aastal luuletuse „Varjuliste puie all“. Neli aastat varem, 1923 ilmus Karula mehe pastor Jaan Lattiku laul „Kalla, kallis Isa käsi“.

Adsoni luuletuse viisistas lauluks segakooridele 2007. a Alo Ritsing  („Varjuliidsi puiõ all”). Jaan Lattiku laul sai teise viisi 1932. a August Topmannilt.

Ivar-Jaak Salumäe on kirjutanud „Kalla, kallis Isa käsi“ saamisloost järgmist. 1922. aastal tehti üleskutse uute vaimulike laulude kirjutamiseks. „Vaimulikud laulud“ ilmusid järgmisel aastal ja selles oli ka nimetatud Jaan Lattiku laul, mida lauldi põhiliselt leeripühal, aga ka surnuaiapühal, vana-aastaõhtul ning tähtpäevade jumalateenistustel. Nüüdseks on temast saanud üleüldiselt matuselaul.

Ivar-Jaak Salumäe meenutas: „Olin 1987. aastal toimetamas matusetalitust Viljandi vanal kalmistul. Surnuaia teid kattis juba sügisene lehekuld, tõtlevate pilvede vahelt oli vilkumas päikesekiiri, keskpäeva vaikuses kostis kirikukell ja mind ümbritses mulgilikult tuim leinajate ring. – Ja siis äkitselt elavnes ja elustus midagi ning läbi sügise- ja lahkumisnukruse hakkas helisema laul, mis 65 aastat tagasi samas paigas, samade puude all, samade kellade helina saatel kord sündis. Üha enamad suud ja hääled liitusid ühiselt laulma ja palvetama: „Kalla, kallis Isa käsi, rahu minu südame …““

Kui Adsoni tekst kõlab enamasti laulupidudel, siis Lattiku laulu lauldakse sagedasti matusetalitustel ning peagi ka surnuaiapühadel.

Sihvakate mändide all

Kagu-Eesti kalmuaedade kohal kõrguvad enamasti varju andvad põlispuud. Inimese viimne puhkepaik on kui metsapark – rahulik, vaikne ja pühalik. Väike ja pilguga hoomatav on Niitsiku küla kalmistu. Niitsiku küla on olnud Vana-Võromaa osa, Vastseliina ja Räpina kihelkonna ning Setomaa kokkusaamiskohas.

Küla kalmistul on vanust 80 aastat ja selle tekkimine on üsna tavapäratu. II maailmasõja ajal 1944. aastal, kui sakslased olid minemas ja venelased tulemas, suri Siilbaumide pereema. Niitsiku küla kuulus Vastseliina koguduse alla ja lahkunud sängitati Vastseliina kalmistule. Teekond sinna oli pikk ja sõja tõttu ka võimatu. Surnu maeti kodutalu lähedale põllu äärde metsa serva kõrgemale künkale. Et hiljem, kui olukord muutub, saab surnu viia Vastseliina kalmistule.

Talu lähedal paiknes Vene sõjaväe laatsaret. Sõdurid varastasid perepoeg Pauli jalgratta ja hakkasid sellega Niitsikult Veriorale minema. Paul avastas ratta kadumise ja hakkas järele minema. Kokkupõrge rattavaraste ja perepoja vahel oli kurva lõpuga. Paul leiti metsa vahelt surnuna. Nii tuli ka Paul ema kõrvale matta.

Kohalik rahvas hakkas mõtlema, et ilus koht, mitu inimest juba siia maetud ja keeruline ka ümber matta. Võiks siia surnuaia teha. Nii tekkiski külla täiesti ootamatutel asjaoludel oma surnuaed. Niitsikule on maetud üle viiesaja inimese. Vastseliina koguduse õpetaja on Niitsikul surnuaiapüha pidanud tavaliselt juulikuu alguses.

Linna sees ja serval

Põlvas hakati arvatavasti 18. sajandil matma inimesi kiriku juurest eemale – Maarjaorus voolava Orajõe vastaskaldale. Mõne sajandiga on asulast eemale rajatud surnuaed täna praktiliselt linna keskel ja laienenud mööda mäekülge ülespoole. Ligi 10 ha suurusel kalmistul puhkavad mitmed kultuuritegelased, nagu pastor ja lehe väljaandja Gustav Adolph Oldekop, pastor ja õpikute väljaandja Johann Georg Scwartz, pastor Jüri Kimmel, kooliuuendaja Johannes Käis, kirjanik ja kunstnik Jaan Vahtra ja paljud teised.

1980ndatel aastatel tekkis Põlvas vajadus uue surnuaia järele. See rajati Põlva–Võru maantee äärde Rosmale, kohta, kus ajalooliselt leidus palju ristimärgiga puid. Kinnistu kogupindala on umbes 14 ha ja sinna planeeriti üle 3000 matmiskoha. Esimene matus Rosma kalmistul oli 9. septembril 1988. aastal.

Põlva koguduses mälestatakse lahkunuid 24. juunil kell 11 kalmistul; kell 10 toimub jaanipäeva missa kirikus. 7. juulil kell 14 on surnuaiapüha Rosma kalmistul; kell 11 on missa kirikus.

Kalmistud on lahutamatu osa elust. Ütleb eestlaste vanasõnagi: täna jalul, homme hauas. Kalleid kadunukesi kalmuaedades külastades on hea jalutada varjuliste puude all. Oli see nii Artur Adsoni ajal ja on praegugi.

/…/

Artur Adson

Sirje Semm