Vatikani äratuskell

Katoliku kiriku pea paavst Franciscuse novembrikuine visiit Euroopa Parlamenti oli esimene pärast 1988. aastat, mil Strasbourgis rahvaesindajate ees seisis paavst Johannes Paulus II. Toona, 26 aastat tagasi, alustas paavst oma kõnet kinnitusega, et Püha Tool on järjekindlalt julgustanud sellise Euroopa ehitamist, mille rahvaile kristlik usk on olnud ning on üha nende kultuurilise identiteedi üheks elemendiks.
Poola juurtega paavst esitas oma kirgliku soovi, et teised Euroopa rahvad liituksid ühel ilusal päeval nende kaheteistkümnega, kes on koondunud Euroopa ühendusse, et ühtse Euroopa kodu teine kops – Nõukogude Liidu sõltuvuses olev Ida-Euroopa – hakkaks vabalt hingama demokraatlike institutsioonide kaudu.
Tänavu novembris, mil sai teoks ajaloos teise paavsti Strasbourgi-visiit, on Euroopa Liidus kaks ja pool korda enam liikmeid – kakskümmend kaheksa. Franciscuse eelkäija unistus on seega täitunud palju täielikumalt, kui julgeti uskuda aastal 1988, mil Berliini müür tundus püsiva reaalsusena.
Kuid suurel edul on oma varjuküljed. Paavst Franciscuse hinnangul paistab praegune Euroopa kuidagi vana ja kurnatud ning näib end tundvat üha vähem peategelasena maailmas, mis sageli vaatleb Euroopat ebaluse ja umbusuga.
Kui 80ndail julgustas Johannes Paulus II kommunistlikust diktatuurist muserdatud ja lootust kaotamas poola rahvast sõnumiga «Ärge kartke!», siis veerand sajandit hiljem on diktatuuridest vabal ning suure majandusliku potentsiaaliga Euroopal taas hirm, seekord homse ees. Või kui mitte hirm, siis vähemasti ebakindlus.
Euroopa elaks läbi justnagu tüüpilist keskeakriisi, olles hakanud kahtlema oma identiteedis, sihtides ja jõus. Kümne aasta eest toimunud suurt laienemist peetakse ametlikult küll edulooks, kuid reaalsus on ka laienemisväsimus ning tugevnevad kahtlused, kas uusi liikmeid suudetakse piisavalt integreerida.
Kardinal Ratzinger, hilisem paavst Benedictus, diagnoosis juba aastal 2004 Euroopat haigena. Vaatamata majanduslikule edule ning poliitilisele kaalule oli Euroopa tema hinnangul juba toona sisemiselt õõnes ning taganenud oma vaimsetelt ja moraalsetelt väärtustelt isekaks tehnilis-tarbijalikuks süsteemiks.
Paavst Franciscuse esinemist võttis Euroopa Parlament minu arvates vastu ilmse kergendustundega, mis väljendus soojades seinast seina ulatuvates aplausides. Justnagu oleksid paljud alateadlikult tunnetanud sellise sõnumi vajalikkust. Potentsiaalsed protestijad olid kuhugi kadunud.
Franciscuse sõnul on saabunud hetk, kus meil kõigil tuleb töötada üheskoos, ehitamaks sellist Euroopat, mis ei tiirle üksnes majanduse ümber, vaid keskendub inimisiku pühadusele, tema väärikusele ja ainulaadsusele. See on Euroopa, mis julgelt võtab taas endale juhirolli niihästi teaduse, kunsti, inimlike väärtuste kui ka usu alal.
Ta hoiatas, et surve laiendada üha enam indiviidi õigusi viib monaadideks pihustunud ühiskonnas suuremale enesekesksusele ning eemaldumisele sotsiaalsest kontekstist. Indiviidi õigused omandavad mõtte üksnes siis, kui neid täiendab kohusetunde kontseptsioon – arusaam, et iga inimene on osa sotsiaalses koosluses, kus tema õigused ja kohustused on seotud kaaskodanike omadega. Ainult nõnda on võimalik kasvatada ühishüve, millel kodanikuühiskond rajaneb.
Paavsti küllakutsuja, parlamendi sotsialistist president Martin Schulz tänas Franciscust soojalt julgustuse eest hetkel, «mil oleme kaotanud oma kompassi» ning vajame kõigi jõudude ühendamist. Ta esitas tõsise üleskutse kiriku ja parlamendi koostööks, kuna on nii palju ülesandeid, mida saab vaid ühiselt lahendada.
Franciscuse kõne sisendas lootust, aga tegi samas selgeks, et midagi ei tule iseenesest. Selleks, et saada üle ebakindlusest, mida kirjeldasin, tuleb taastada arusaam, et Euroopa väärtused juurduvad kristluses ning et inimolend peab olema iga poliitilise või sotsiaalse tegevuse keskmes. Paavsti läkitust võib võtta kui äratuskella, mille kõla peaks ulatuma kõigi 500 miljoni EL kodanikuni, keda esindavad 751 nende poolt Euroopa Parlamenti valitud saadikut.

 

 

 

 
Tunne Kelam,
Euroopa Parlamendi saadik, IRL