Veerand sajandit priiust 1. osa

Tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad.
Lk 1:50

1.
Kakskümmend viis aastat on möödunud ajast, mil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kinnitas Eesti riiklikku iseseisvust ja taotles diplomaatiliste suhete taastamist. Taastatud riiki tunnustas Island, seejärel teised riigid, ka Nõukogude Liit enne enda laialisaatmist.
Mina meenutan olusid kolmekümne aasta tagusest ajast. Tollal Tallinnas kauplusse, polikliinikusse või muusse asutusse astudes ei võinud kindel olla, kas saab asjad eesti keeles aetud või tuleb vene keelt rääkida. Oli ametiasutusi, kus asjaajamine toimus vene keeles, teistes, peamiselt kohalikele ministeeriumidele alluvates, eesti keeles ja mõnes kasutati igapäevaselt mõlemat keelt. Üsna tavaline oli koosolekutel vene keele kasutamine, kui üks kohalolijatest oli venelane.
Eesti Televisioon kandis igal õhtul üle uudistesaadet «Время» ja pühapäeval sõduritele mõeldud saadet «Служу Советскому Союзу». Sõjaväelased olid tänavapildis tavalised, nagu ka piirivalvurid piiritsoonis. Nendegagi käis suhtlus vene keeles.
Nii üleliidulised kui ka vabariiklikud ministeeriumid täitsid Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee ja selle Poliitbüroo korraldusi. Eesti NSV Ülemnõukogul oli 285 liiget, kes mõnel korral aastas tulid kokku, et hääletamisel kinnitada presiidiumi ettepanekud. Ülemnõukogu presiidium vahendas eesti keelde tõlgitud ja mõnel juhul ka kohalikele oludele kohandatud õigusaktide tekste.

Ülikooli lõpetanud ja mõnda kooli või instituuti tööle suunatud vallalise mehe palk oli heal juhul 120 rubla kuus, millest võeti maha tulumaks ja lastetusmaks, netopalgaks jäi 99 rubla ja kopikad pealekauba. Oli ameteid, kus saadi tükk maad vähem palka, ja töökohti, kus palk võis olla üle viie korra suurem.
Sotsialistlikus ettevõttes hea palga peal töötanud inimese pension oli samuti 120 rubla, millele vähemalt kümme aastat ühes ettevõttes töötanu sai lisaks 12 rubla. Kuid oli kolhoosipensionäre, kes said 30 või ka vähem rubla kuus. Vaimulikud ja ka kolhoosi mitte läinud talupidajad (neid olla Eestis olnud kaks) ning artelli mitte ühinenud käsitöölised ei saanud pensioni, ka mitte invaliidsuspensioni ning nende pereliikmed toitjakaotuspensioni. Küll maksid need pensioni mittesaajad suurema määraga tulumaksu (maksimaalne määr oli kuni 81%, riigipalgalisel 13%, lastetusmaks oli 6%).
Kahesajagrammine pakk võid maksis 68 või 72 kopikat, kilogramm liha kaks kuni kolm rubla, parem meeste päevasärk kümne rubla ringis. Riigile kuuluvas üürikorteris olid kulud väikesed, kuid kes pidid kooperatiivkorteri soetama ja kellel see ka õnnestus, need maksid iga kuu üsna suure summa.
Üks kWh eraisikule maksis 4 kopikat, kogudusele 25 kopikat. Kirikuhoone üürilepingule Rahvasaadikute Täitevkomiteega pidi alla kirjutama vähemalt kakskümmend koguduse liiget ja üürisumma arvutati pühakoja ruumala järgi.
Moskvas oli välja kuulutatud «перестройка» ehk uutmine ja «гласность» ehk avalikustamine. Eestis oli ikka veel tunne, et kui pikali kukud, siis peab vist püsti tõusmiseks luba küsima. Kolme aasta eest olid mitmed inimesed poliitilistel põhjustel pikaks ajaks vangi mõistetud, samuti süüdistati mitme majandi ja ettevõtte juhte. Keegi pidi ju majanduse allakäigus süüdi olema.

Heitlikkust näitas alkoholipoliitika. Andropovi ajal kaotati viinamüügi ajaline piirang, restoranidel lubati viina müüa ja «Tallinna» pood Narva maanteel oli avatud kella kaheni öösel. Väidetavalt nn taksoviina väljatõrjumiseks.
Gorbatšovi aeg algas alkoholimüügi piiramisega. Tšernobõli aatomielektrijaama õnnetusest teatati mitu päeva hiljem, avalikustamine oli ununenud. Ka kolm aastat varem oli NSVL esialgu teatanud Lõuna-Korea reisilennuki kadumisest radaripildilt ja alles nädal hiljem teatas lennuki allalaskmisest.
Eestis seisnes 1986. aastal avalikustamine peaasjalikult üleliidulistest ajalehtedest tõlgitud stalinlikke repressioone käsitlevate lugude avaldamises. Kuid nafta hinna langus, võidurelvastumine, Afganistani sõda ja ebamajanduslikkus olid viinud suure riigi pankroti piirile ning võimu korraldusel ja ka omal algatusel otsiti uusi mõtteid olukorrast väljapääsuks.
Eestis ja arvatavasti ka mujal Nõukogude Liidus võeti eeskujuks Ungari, kus oli teatud vabadus väikeettevõtetel, nn guljašisotsialism. Tulemuseks oli seadus kooperatiividest ja nende hoogne teke. Teised võtsid eeskuju Poolast, kus oli säilinud talumajandus. Vastu võeti Eesti NSV taluseadus. Neli meest kirjutasid alla ettepanekule viia Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisus isemajandamisele.
Järgmisel, 1987. aastal algasid protestid kavandatavate fosforiidikaevanduste vastu. Meeleolud muutusid tulisemaks ning nii mõnedki ei soovinud enam asju tasa ja targu ajada.

(Järgneb.)
Vootele Hansen