Vello Salo luulepale

Vello Salo luulepale ei pruugi esimesel pilgul anda endast elumärki. Suhtumine luulesse aimub esmalt tema asutatud ühemehekirjastuses Maarjamaa ilmunud ligi 90 raamatu hulgas luuleraamatute märkimisväärses osakaalus.
Vello Salo oli Uku Masingu eestkõneleja paguluses, kui Masing kodumaal sai ainult käsi laiutada ja imestust avaldada: „Et Vello Salo kuulub Jesuiitide ordusse /…/ Seda enam mind üllatab, kuidas ordu tsensorid võimaldasid talle luterlase pooliti religioossete laulude avaldamise!“ Nii teatab süütuilmeline Masing vihjega tsensuurile Nõukogude Liidus kirjas Üleliidulisele Autoriõiguste Agentuurile raamatus „Vaimusõdurid viletsuse ajal“ (2013), mis sisaldab Uku Masingu ja Vello Salo kirju aastatest 1969–1985.
Moskva klaperjaht käis 1974. aasta kevadel Itaalias Subiacos Masingu sünnipäevaks mõeldud luulekogude „Udu Toonela jõelt“ ja „Piiridele pyydes“ ilmumise ümber. Hiljem lisanduvad Uku Masingult kirjastusest Maarjamaa veel „Aerutades hurtsikumeistriga“ (Toronto, 1983), „Kirsipuu varjus“ (Scarborough, 1985) ja faksiimile debüütkogu poole­sajandaks aastapäevaks „Neemed Vihmade lahte“ (Tartu, 1935, Toronto, 1985).
Vello Salo oluline samm Eesti luule tutvustamisel itaaliakeelsele lugejale on „Poeti Estoni“ (Rooma, 1973). See 33 luuletajaga valimik sai teoks Itaalia poetessi Margherita Guidacci (1921–1992) abiga, kes on tõlkinud itaalia keelde John Donne’i ja Emily Dickinsoni luulet, kellega koos lihviti ka Vello Salo tõlkeid itaalia keelde. See oli osa nn Bologna imest – üliõpilaste plahvatuslikust huvist eesti keele ja luule vastu Bologna ülikoolis.
Bernard Kangro 43 aastat ilmunud ühemeheajakirja Tulimuld koondsisukorras (1993) avastasin 1969. aastal trükitud viis Vello Salo enda luuletust, pärit tema professori-perioodist Mosulis Séminaire Syro-Chaldéen de St. Jean’is Iraagis aastatel 1966–1969. Lisaks neli luuletust Manas.
Siin peame tänu ütlema Roman Toile, kelle raamatutega saabus Eestisse ka Vello Salo kingitusena talle saadetud käsitsi vormistatud luulekogu „Kahe voolu vahelt“ (Mossul, 1971), mis nüüd on EKLAs hoiul.
Kõrvuti autori eesti- ja saksakeelsete luuletustega on tõlkeid kurdi, araabia, heebrea keelest ja Assisi Francesco „Päikeselaulu“ uus tõlge itaalia keelest eesti keelde. Mitte üksi Iraagis, vaid ka muudel maadel ja mandritel kirja pandu on tähelepanu leidnud.
Juhtuski nii, nagu Vello Salo kirjutab läbi kolme Tulimulla artiklis „Eesti Itaalias“: „Pidasin vanas Niinives (nüüd Mossuli nime all tuntud) eksegeesi-loenguid ränga rütmi ja kareda kliima surve all, ent vanast Assurist hoovas vastustamatut inspiratsiooni: hakkasin ise värsse kirjutama.“
Edasi järgnesid kirjad tõlgitud luulevalimiku sisukorraga pagulasluuletajatele Rootsi, et suvel kokku saada ja arutada. Ka „Poeti Estoni“ teine trükk (1975) algas kolme rahvalauluga, täienduseks esimesele trükile on lisatud maitseproovid veel viielt luuletajalt ja Karl Ristikivi 14-leheküljeline eessõna ning valik illustratsioone Kodu- ja Välis-Eesti luuleraamatutest. Lisaks valikbibliograafia eesti luulest itaalia, saksa ja inglise keeles. Kas Vello Salo kirjutas peale „Poeti Estoni“ tõlkimist-koostamist veel luuletusi – ei ole taibanud küsida.
Ühe armsa Maarjamaa raamatu sain filmi „Aken aja liikumisse. Viivi Luik“ (1991) esilinastusel autorilt kingiks: Viivi Luige „Seitse naist“ (1988). Seitsme luuletaja igalt üks luuletus, saadetuna võluvast pisiesseest. Nüüd, kui „aeg maa ja mere pääl“ on me nägemise teravaks teinud, tuleb juba seal tuttav ette Viivi Luige hilisemate esseede ainokaldalik pisut raske ja tõsine stiil.
Nopiksin Maarjamaa raamatutest veel mõned, mis mulle endale on aastaid olulistena tundunud: Juhan Kurriku inglise keelde tõlgitud rahvalaulude kakskeelne kogumik „Ilomaile“ (Toronto, 1985) koos sajanditetaguste faksiimiletega trükitud rahvalauludest, Rabindranath Tagore „Puuviljapõim“ (Rooma, 1977) Uku Masingu tõlkes ja Paul F. Saagpaku „Sünonüümisõnastik“ (Kanada, 1992).
Ja eriti Saalomoni, Iisraeli kuninga „Laulude laul“ (2007, 2008) Vello Salo tõlkes ja Vive Tolli kujunduses koos rohke õpetliku lisateabega on iga tõsise luulearmastaja riiulis kõrvuti Kristiina Rossi tõlgitud kogumikuga „Uni Jeruusalemmas : Valik heebrea luulet“ (1996). Meie Piiblis on „Laulude laul“ „Ülemlaulu“ nime all.
Ja lõpetuseks: on hea meel, et olen saanud juures olla ühel Maarjamaa märki kandva raamatu sünnil: „Lauluallikas: Maarjamaa luulet“, koostanud Indrek Hirv (2004). Võtame sealt Vello Salo algselt luulekogus „Kahe voolu vahelt“ (Mosul, 1971) ilmunud laulu:

ma kõnnin kõrbes ja kõnnin
üht soovi vaid vasardab soon
kas minutid veel või tunnid
kui joon ma oi joon ma ja joon

mu unelm uputab kõrbe
veest kerkib nomaadi telk
veest varik varjukas kõrge
vaid veel on nii joovastav helk

et sinule andub keegi
sõõm sinust et viimane rõõm
kui matad ta ihade leegi
nüüd mõistan ma karske lõõm

ent millal saavutan kalda
oo kaelani kahlaks su sees
ei malda ma enam ei malda
kõik õndsus kui lähedal ees

ma kõnnin kõrbes ja kõnnin
vaid tulist tuhka taob kand
ja mööda taaruvad tunnid
kuid taevasse taganeb rand
Kirkuk, 1968

Vallo Kepp