Vello Salo raadiolained

„Laudetur Iesus Christus! Kiidetud olgu Jeesus Kristus! Siin Vatikani Raadio!“ Olen ka selle raadiojaama kuulajate rivis üheteistaastase poisikesena, 1961. kuni 1966. aasta sügiseni, mil Nõo kool mu astronoomiahuvist meelitas Tartu külje alla õppima. Petta ma sain – astronoomiaklassi ei avatud, pidi kõlbama füüsika eriprogramm. Aga Tallinnas algas kõik päris heast sõjajärgsest RETi raadiost, mida sai krutitud, nii mis aitas! Kõik selle võiks ju lugeda üle poole sajandi tagusesse fantaasiavalda, „Humakefü-munupu“ lastesaadetesse raadios, kui poleks säilinud ligi sajaleheküljeline nn kuulamispäevik.

Öösiti nägin aknast üle Kristiine heinamaa Luha tänaval asetsevaid „kolme õe“, punaseid tulesid „kübaratel“, segajamaste oma ua-ua-ua-uaga. Pätana käinud teel isa töö juurde plangu ääres mastide valvekoeri jooksmisega narrimas. Huvitav oli see, et eestikeelseid saateid segati võrdlemisi hoolikalt (välja arvatud sõjaväelistel tähtpäevadel), kuid samas venekeelne Vatikan oli vabalt kuulatav. Ju oli segajatel mujal tegemist.

Vello Salo raamatupärand täienes kapitaalse köitega: „Jumalale on kõik võimalik : Radio Vaticana – estone : Vatikani Raadio eestikeelsed saated 1948–1953 ja 1961–1965“ Ivar Tröneri koostatuna (II) (fotol). Enne seda jõudis kahes trükis ja kahes keeles ilmuda autori omakäeline raamat „„Siin Vatikani Raadio!“ : Vello Salo lugu“ (I).

Kas ma tundsin hääle järgi ära, kui ma kaamera taga seistes võtsin üles Vello Salo mälestusi Uku Masingu filmi tarvis – ei, need hääled on minu mäletamistes erinevates sahtlites. Üks on koolipoisi mulje segajatest äralörtsitud serval kuulatud saadetest, mis saab kontakti Vello Salo arhiivipaberitel säilinuga üsna harva tema üle 400 eetrisse antud saatest (I, lk 105). Muide, ka Vello koolivend Põltsamaa gümnaasiumi päevilt Reinhold Joost ei tundnud Kolõmal kuulatud saatekatkes koolivenna häält ära! (I, lk 100)

Vahel võib virmaliste või helkivate ööpilvede aegu kuulda uskumatuid raadiopeegeldusi atmosfääri eri kihtide vahel. Osa Tõravere astronoome elas ja töötas feeding’u nähtust uurides. Venekeelsete saadete diktori, endise tsaariarmee ohvitseri Aleksei Ševelevi hääl tuleb mullegi pikkamisi meelde (I, lk 94). Et eelseisva küüditamise teema üles kerkis just tänu leedulastele Vatikani Raadios (II, lk 43), on mul hilisemast ümberjutustusest mälujälg, millest Vello Salo kirjutab: „1949. aasta jaanuaris jõudis Rooma uudis, et N. Liit kavatseb märtsis suurt küüditamist Balti riikidest. Kuna see seisis meie omas uudistebülletäänis, siis lihtsalt tõlkisin ja andsin puhtas eesti keeles edasi. Kes seda kuulis ja uskus, on iseasi. Võite ette kujutada, mida ma sellist uudist ette lugedes tundsin.“ (I, lk 98)

Vatikani raadiosaatetekstide raamatus ma seda kohta ei leidnud (võisin kergesti mööda lugeda), aga 196. lehekülg kruvis mu uudishimu üles – nimelt ka minu kuulamispäevikus on kaks allikaviidet Hispaaniast pärit eestikeelsete saadete kohta. Vello Salo lubab selgust järgnevas saates – mida seal pole. (Koht toimetaja märkuseks?) Alles lk 207 saabub osaline selgus. Kuid mis seltskond saateid korraldas, pole Vello Salo viidanud. Minu mällu on sööbinud rõõmsameelsete Jumalale kiitust laulvate usklike noorte laul. Ka IBRA Radio Stockholmist oma eestikeelsete saadetega ei leidnud mainimist – kui nimetada ususaateid.

Pistan pea internetti: Radio / Media IBRA annab vastuse tänapäevasest saatemahust: 60 maad ja sada keelt! Kuid eestikeelse Vatikani Raadio saadete raamatus on Eestiga seotud tekstikohtade üles leidmine raske – raamat on üles ehitatud lugemisraamatu põhimõttel, hoia Jumal, kui soovid loetust uuesti üles leida sulle vajaliku koha. Mina „vehklesin“ teist korda Eduard Wiiralti otsimisega. Mitte keegi ei oleks keelanud peatüki „Vatikani Eesti Raadios kõlanud teadaanded ning teemakäsitlused 1949. aastal“  sajaleheküljelise peatüki sisukorras lahti kirjutada, et hõlbustada raamatu kasutamist. Ma ei hakka nimeregistrist ja teemaregistrist unistamagi.

Kuigi: „Vello Salo ise on koostanud mõnede aastakäikude osas nii temaatilise, pühakirja-põhise kui ka ajalise loendi, aga kuna tegemist pole tervikliku loeteluga, ei ole seda siin ära toodud“ (II, lk 13), nii et eeskuju on olemas ja eriti kurb: „Valikust on välja jäänud suurem osa lühikäsitlusi ja teadaandeid, eelistatud on mahukamaid esseistlikumaid käsitlusi, samas on järgitud raadiosaadete kronoloogiat.“ (II, lk 13) On ju Vello Salo ise kirjutanud ühe teise trükise kohta: „See raamatuke sisaldab õigupoolest kogu andmestikku, mis ülevaate saamiseks vaja, ent ülevaadet siiski ei anna: puudub kokkuvõte ja register.“ („Pühitse meid tõega“, lk 379)

Esimesed aastad järgis Vello Salo pingsalt Vatikani Raadio infobülletääni (I, lk 97), pealegi oli tal kohustus „saate tekst anda arhiivi viieaastase hoiutähtajaga“ ja saate mentoriga, Russicumi rektoriga, saated eelnevalt läbi arutada (I, lk 94). Selle valgusel on sõjajärgsete aastate lühikäsitlused ja teadaanded meile kulla kaaluga. Ja materjal pagulaskultuuri tausta tundmiseks tihti olulise ning dateeritava tähtsusega. Pealegi üsna varakult avaldub Vello Salo saadetes tema piiritu sümpaatia eesti luule vastu: lühiteade „Marie Underi luulet saksa keeles“, mis annab teada tulevase raamatu „Stimme aus dem Schatten“ (Freiburg : Herder, 1949) ilmumisest (II, lk 115).

Vahemärkusena olgu mainitud ka tema sümpaatia indiaanlaste vastu. Võimsamaid kajastusi on Viivi Luige memoreeritud padre Vello Salo sõnad tühjas indiaanlaste külas Kanadas, kirja pandud Viivi Luige saatesõnas raamatule „Pühitse meid tõega“, lk 14. Sümpaatsed on palli ühte väravasse taguvate indiaanlaste ristiusustamise ajaloolaste käsitluste kõrval Vello Salo kirjutised „Püha Martin de Porresest (II, lk 218–236), et ka teistsugustest vaimulikest tänasesse päeva teateid tuua! Või Püha Isa läkitus Peruusse (18.05.1949, II, lk 115).

Poole sajandi taguseid naljakamaid kohti on esimeste kosmonautide (NSVL) ja astronautide (USA) raporteerimised, et orbiidil Jumalat ei kohatud! Peatükid „Kosmonautika probleeme“, „Usk ja astronautika“ (II, lk 186–196), „Usk ja teadus“ (II, lk 372), sama teema vilksatab mujalgi.

Ivar Tröneri valitud ja koostatud raamatu „Radio Vaticana – estone“ lugemist saatis protest viiteaparatuuri puudumise pärast ja suurenes minu enda probleemina nõutus, et miks kaob käest ära raadiosaate tunne. Esiteks puudub tekstis igat saadet alustanud ladina-eesti pöördumine, teiseks on minimaalseks kärbitud sündmustest, küsimustest ja vastustest õhkuv ajastu kroonika – tõsi, järele jääb kuldne Paavstlik kroonika.

Tõsi, kõike seda hoiab koos Vello Salolik ümberütlemisviis ning haare. „Usutelu kirjanik Karl Ristikiviga“ (II, lk 499–504) ja „Tuudaimimarjad“ („Pühitse meid tõega : mõtisklused, jutlused, kõned, loengud“, koostanud Ivar Tröner, 2021, lk 447–456) sööbisid eriliselt meelde. Kolmas raamat: „Palved ja hommikumõtisklused“ (2020), kõige raadio-/TV-pärasem raamat on samuti Ivar Tröneri koostatud.

Vello Salo postuumselt ilmunud raamatutest kaks jäävad tulevastessse ülevaadetesse aega ootama. Vello Salo viibis Püha Aasta lõputseremoonial küünlaid täis Fatima kirikuväljakul 13.10.1951: „Ja hommikul lakkas vihm ning meie, Roomast saabunud koor, laulsime slaavikeelse Johannes Kuldsuu liturgia. Pühale armulauale tuli miljon inimest. Ei oska seda elamust sõnadesse panna. Ent sisu? Venemaa ähvardab levitada oma kurjuse üle kogu maailma, oli Neitsi Maarja lastele öelnud oktoobrirevolutsiooni aastal 1917. „See Venemaa peab olema üks väga patune riik,“ arvas seepeale 9-aastane Francisco. Ent niisama vähe kui on lastejutt Suur Oktoobrirevolutsioon, on seda Fatima ilmutuste ajalugu. Miks siis unustada ainult üks neist? Ega ometi sellepärast, et me ei luba Neitsi Maarjal maailma ajalukku sekkuda? Aga Karmel? Aga Lourdes? Aga Medjugorje? Ja palverändurite miljonid praegu? Aastal 1917 ütles Neitsi Maarja, et Venemaa pöördub. Kes oleks seda uskunud aastal 1951? Ka sisu ei mahu sõnadesse. „Meid juhata, Ema, siin Maarjamaa teel …“ (I, lk 91)

Vello Salo kirjapanek jääb ta omakäelises raamatus katkenult õhku. Kes meist usuks Venemaa pöördumisse Issanda aastal 2023? Maailmale on hädasti juhatust vaja …

Vallo Kepp