Venemaa luterlike kirikute tee on ühinemine

Äsja ametisse asunud ELKRASi peapiiskop Edmund Ratz kutsus oktoobri lõpupäevil Peterburis kokku nõupidamise, arutamaks Siberi kiriku edasist arengut koos asjaosaliste ning Eesti ja Ingeri kiriku esindajatega.

Ingeri kirikut esindas nõupidamisel piiskop Aarre Kuukauppi, Siberi kirikut esindas Novosibirski seminari rektor Aleksei Streltsov, kohal oli ka  ELKRASi seminari esindaja.

EELKd esindanud assessor Tiit Salumäe ütles Eesti Kirikule, et praegu Venemaal töötavad kirikud soovisid saada selgust, millistel usutunnistuslikel alustel hakkab tööle Siberi luterlik kirik.

EELK on täielikult tunnustanud Siberi kiriku iseseisvust, kirikukogu on selle heaks kiitnud ja osutab oma otsusega igakülgset regulaarset abi liitumisel ülemaailmsete organisatsioonidega. Aga neis küsimustes, mis on uue kiriku siseasi, näiteks piiskopi ametisse pühitsemine, teeb kirik otsuseid ise.

Kindlamat alust

Teoloogiliste läbirääkimiste aluseks otsustati võtta 1977. a väljatöötatud  Luterliku Maailmaliidu dokument luterlikust identiteedist, kus on olulised asjad kokku võetud kümnesse punkti. «Arutati seda, millised punktid võiksid olla edasise dialoogi aluseks,» ütles Tiit Salumäe.

«Asuti seisukohale, et see dokument sobib baasdokumendiks, sest aeg on edasi läinud, üks ja teine probleem on tarvis uuesti läbi rääkida ja uuesti sõnastada, sest 30 aastaga on maailm muutunud.» Salumäe sõnul  on probleeme ka tõlkega. «Käsitlemisel oli venekeelne tõlge, mis on tehtud inglise keele baasil ja vene keel pakub teistsuguseid võimalusi kui saksa keel. Küsimus on terminoloogia valikus.»

Nõupidamisel hinnati kiriku poliitilist olukorda ja arengut. Tiit Salumäe andis pikema ajaloolise ülevaate luterlike kirikute kujunemisest Venemaal alates 1950. aastast, kui peapiiskop Jaan Kiivit sen võttis Eestis vastu Venemaal elavate soomlaste ja sakslaste esindajad ja kõneks oli EELK võimalik toetus nende rahvusgruppide teenimisel.

Esimesena registreeriti kogudus Petrozavodskis. «Oluline punkt oli 1976. a, kui otseselt luterliku usutunnistuse järgi registreeriti  Puškini kogudus, mille teenimine jäi Eesti korraldada,» ütles sama kogudust teeninud Salumäe. «1980. a Luterliku Maailmaliidu  Euroopa konverentsil jagati valdkonnad nii, et soomekeelne töö jäi Eestile ja saksakeelne Lätile.»

Venekeelne töö jäänud

1980ndate lõpuks EELK kirikukogu otsusega Ingeri kirik iseseisvus, sai oma piiskopi ja konsistooriumi ja töötab üle Venemaa. Nagu seda teeb ka ELKRAS. Salumäe kinnitas muutunud olukorda ja nimetas, et «rahvuskirikutest on suhteliselt vähe järele jäänud». Üle suure Venemaa on kirikutel teha üks ühine venekeelne töö. Ühisel arutelul tõdeti korduvalt, et Venemaal tegutsevad luterlikud kirikud peaksid ajapikku ühinema.

«Selles kontekstis vaadati ka Siberi kirikut ja arengut ning lepiti kokku selles, et esmalt tuleb selgust saada Siberi kiriku õpetuslikes küsimustes,» ütles Salumäe. «Mida kirik õpetab, kuidas ta oma tegevust korraldab. See oleks eelduseks koostöös Siberi regioonis, kus praegu tegutseb paralleelselt mitu jurisdiktsiooni. Öeldi välja mõte, et Siberis võikski olla üks ja ainus piiskopkond, kes esindab regioonis luterlikku kirikut.» 

Nõupidamisel rõhutati, et struktuurid peavad vastama tegelikele oludele ja vastavalt sellele, kuidas kirikud ametikohti vajavad. «Kui pühitseda piiskop, siis peab olema selge, miks on teda vaja, mida ta tegema hakkab ja milliseks kujuneb tema töö.»

Salumäe sõnul lõppotsust ei langetatud ja konsultatsioonid jätkuvad. «Rahvuskirikud on rikkus. Luterlik kirik ongi rahvuskirikute toetaja, ka vene rahvus on luterlusele kutsutud – see oli peapiiskop Jaan Kiivit jun soov kogu Siberi temaatika juures. Ta rõhutas alati seda, et luterlus ei tohiks Venemaal olla ainult kas saksa või soome rahvusgrupi küsimus. Kiivit pidas väga vajalikuks venekeelse luterluse väljaarenemist ja seepärast ta ka toetas Siberi kirikut ja Novosibirski seminaris tehtavat teoloogide koolitustööd.»

Sirje Semm