Videvikku uppuv talu

Hilissügisene videvik otsekui tõusis maast üles. Vaatasin: vana talu seinad mustasid juba tugevasti pimenevas õhus. Millised krobelised, soonelised need seinalauad olid – ajavoost puretud. Vaid aknaid ja ülemist osa eraldas veel mustavas õhus. Tuli põles toas ja esikuuks seisis lahti. Me olime Moonikaga äsja koos elama hakanud, üheealised vanemad inimesed. Ja nüüd, pimeduse veerel me olime tulnud siia kaugesse tallu, et natukenegi omaette olla. Kui inimesed alles asuvad koos elama, siis vähemalt algul tahetakse omavahel rääkida. Astusin tuppa. Kollane lambituli, Moonika oli õunad ja küpsised lauale pannud. «Õndsus, telekat ei ole,» ütlesin. Moonika ei öelnud esiotsa midagi, seisis vaikimisi. «Toon pilpaid. Pliidi alla ikka tule teeme. Tule tegemine on püha asi. Loviisast on ehk puid jäänud sarasse.»
Tagasi tulles seisis Moonika välisuksel ja nõjatus seljaga piidale. Pimeduse õhk oli juba haaranud õunapuud ja ümbruse. Kusagil kaugel haukus nõrgalt koer. «Küla õhtused hääled,» ütlesin. «Aga neid hääli on järjest vähem ja nõrgemini. Me oleme nagu viimased mohikaanlased, kes siin üldse veel on.» Läksime, pilpad süles, köögivalgusesse tagasi. ««Õhtuks koju» on üks raamatu pealkiri,» kõneles Moonika. «Meie sinuga oleme ka õhtuks koju jõudnud.»
«Just täna rääkis raadiost, et maal on pruudiprobleem. Et noored naised ei taha maale tulla ja jääda,» jätkas Moonika. «Täiesti perspektiivitu. Töökohta pole. Põllumajandussaadusi kusagil müüa ei õnnestu. Sibul ja kartul on marketis 0,21 eurot. Ei tea, kas seal, kust neid veetakse, vedelevad nad maas nagu kruus ja kivid. Vedu läheb juba kallimaks kui 0,21 eurot. Kui kaua niisugune vedamine ja pealemaksmine käib – ei tea. Meie veel mäletame aega, kui maal tehti tööd ja rabeldi. Aga mis nüüd? Ainult marketi ja rahakopika peal elatakse.»
«Mõni irvhammas on öelnud jah, et Eesti on esimene täielikult sotsiaalabist elatuv riik maailmas,» kostsin. «Eesti tundub üks suur hooldekodu, kus hoolealused seisavad pudrujärjekorras. Põllumajanduse süsteem on üldse kummaline. Kevadel maksab PRIA külvamise toetust ja sügisel maksab kindlustus ikalduse toetust. Loomulik oleks elatuda oma toodangu müügist. Seda aga pole praegu.»

«Ma tunnen end siin hästi, tõesti nagu kodus,» sirutas Moonika jalgu. «Kui palju nendelgi vanadel põrandalaudadel on käidud,» uuris ta pilguga põrandat.
«Talu oligi selleks, et kohapeal elada ja tööd teha. Võibolla kilomeetri raadiuses. Polnud võimalik minna ja ei mindud kaugele. Inimesed elatusid maast ja oma töö vaevast. Praegu läheb ju põhiline kulu ringisõitmise peale. Bensiin ja diislikütus maksavad palju. Päritolu keskkond tuleb minuga sõnatult kaasa. Maalt pärit, ja ma tunnen, et mul on vaja suurt avarat ümbrust enda ümber. Kehaga tajun seda.»
«Mis meil linnas on – viies korrus ja kahetoaline korter,» rääkis Moonika. «Trepikoja vanem käib õiendamas, et jälle on teie auto seal ja seal ei tohi olla ja kella üheteistkümnest tuleb üleüldse autod ära viia, sest tuleb lumekoristus. Ja kuhu ma selle auto tõstan – voodi alla või?»
«Nii on,» kinnitasin. «Näiteks linnas ma ei saa mingit tehnikat endale soetada. Kus ma seda hoian – otse trepikojas postkastide all või? 70% elab rahvaloenduse järgi kortermajades. Seepärast on meil jumala õnn, et on kauge talu, kus pimedal õhtul kasvõi istumas käia.»
«Siin on veel see hea, et siin ei ole naabreid. Veider, et me nagu iseenesest tõmbume ühiskonnast välja,» Moonika tõusis ja läks akna juurde, hajevil meelega seal asju sättides. Siis ta jätkas: «Kui ma väike olin ja vahel toodi siia Loviisa juurde hoida, siis ma vaatasin sellestsamast majaotsa aknast välja. Seal oli kopli kolm kuuske, mis on nüüdseks hoopis suureks kasvanud. Ja ma mäletan päikesekollast talvehommikut, võis olla üheteistkümne paiku, ma vaatasin seda seisvat talvepilti – ja kui igav siin oli! Tajusin: need lõputud ajaookeani vood venisid nii aeglaselt. Tookord mõtlesin, et see väikese inimese aeg ei lähe kunagi mööda.»

«Kui viiskümmend aastat on mööda läinud, siis oleks kõik nagu äsja olnud. Seda aega justkui poleks olnudki, kui ta läbi on,» ütlesin.
«Kohutavamaid tõdemusi on, et kõik lähebki väga ruttu mööda. Näed, kuidas sõbrad-tuttavad lausa kukuvad vanadusse. Hall pea ja kortsud tulevad kole kiiresti peale,» teadis Moonika.
«Mul on veel selline hirm, et ma lahustun ära olematusse. Mis minust on või oleneb – midagi. Näed, tahame siia maakohta ära tulla, et me kellelegi ette ei puutu. Maakonna elanike arv on 3% vabariigist. Mis on 3%? Nendega pole vaja arvestada. Need pole üldse keegi. Nii minagi. Mälu on kehvaks jäänud. Midagi ei mäleta enam õieti. Tõmbun ühiskonnast välja. Süveneda ei suuda enam millessegi. See on väga tõsine asi, millest võiks rääkida pikalt. Kõik lohisebki üle. Et küll ma kunagi hakkan, küll ma kunagi süvenen. Aga kui harjumus kaob, tühja sa enam süvened.»
«See on jah sage ütlemine – ma ei hakka praegu süvenema. Ma ei hakka üldse vaatamagi praegu,» nõustus Moonika. «Väiksed lapsed tulevad Aeti juurde: näed, emme, vaata, mis ma joonistasin. Oi, kullakesed, ma ei jõua praegu vaadatagi – tõrjub ema käigult poekotte tõstes.»
Vaikus, kümme sekundit järjest. Täiesti ebaharilik kuulmetes on vaikus. Julged sa kauem olla ise oma vaikusega?
«Majas on klaver,» alustasin uuesti.
«See on ammustest aegadest jäänud, vana must klaver. Kes teda kuhugi liigutab? Aet ükskord suvel mängis selle peal. Aken oli lahti, rohelised marjapõõsad otse akna all,» seletas Moonika.
«Tühja seisev klaver maamajas mõjub kummaliselt,» ütlesin.
«Loviisa onu oli vanal Eesti ajal advokaat või miskit sellist. Kui need ajad kõik uppi läksid, eks siis tiriti see klaver siia kõrvalisse kohta. Loviisa lootis, et ma lähen muusikakooli ja mängin klaverit. Aga polnud huvi.»

«elasite siin kunagi koos: Loviisa, Moonika ja klaver omaette tubases maailmas. Väljast on voodrilauad nikerduste ja kaunistustega. Kord loodeti, et toast kostab hoogne klaverimäng ja väljast on väike häärber hästi ilus. Saabub õitseng.»
«Jah, aga õitseaeg jäi ära,» kostis Moonika tasa.
«Mõnuga hingan seda õhku,» tegin sügava sissetõmbe. «Siin on väljasirutamise ruumi. Hästi armas on õhtu iidses mustavas tares. Ennist vaatasin väljas: õdus, õhuline idüll tõusis seinte ligi ja hoidis peopesal seda maja. Justkui muinasjutuline tunne läbis mind.»
«Ennemuistsete juttude suunas mõtlesin minagi – ja millepärast?» tekitas Moonika põnevust. «Loviisa oli ise poolmuinasjutuline kuju. Kui need mobiiltelefonid tulid, siis Loviisa imestas tõsiselt: selline väike karp ja sellega saab rääkida kauge maa taha. Mul tulid kohe meelde muinasjutud, kus olid imekivid ja võluvitsad kaugele rääkimiseks. See oli alles 1990 millegagi.»
«Ajatunnetus on jah sõnatult kehas, mäletamises, mõtetes. Mida tean mina iPhone’ist või iPadist? Aga ma tean enam-vähem, kuidas kuuekümnendatel või seitsmekümnendatel elu käis. See aeg oli hoopis teistsugune, mis peab su kehas olema tunnetatud. Enamasti hakkab mälestus kaduma, millest on kahju. Igapäevaselt pole ju vaja. Osa seltskonda lihtsalt valetab nõukogude aja kohta. Ärgu unustagu, et on veel palju neid, kes ise mäletavad.»
«Peale ajatunnetuse on minu meelest ka kohatunnetus,» selgitas Moonika. «Ma ei tea, kas sa oled selle koha kuigivõrd omaks võtnud.»
«Eks ma olen. Vastu ei ole. Kui kaks erinevast kohast inimest, siis peab üks kohta vahetama. See ongi minu suur tegu meie suhtes.»
«Aet tahtis Harjumaale minna,» rääkis Moonika. «Ma ütlesin, et sul pole sealset kohatunnetust. Sa ei taha seal olla, sulle ei sobi see koht. Ja Aet tuligi tagasi kahe aasta pärast.»
Moonika tõstis teekannu pliidilt ja valas mõlemale. Saatsin pilguga tema liikumist toas. Naine, küljeluu, teine pool ja veel mõned sõnad. Moonika tuli tagant, heitis käed mulle ümber, embas: «Teet.» Ma olen vist naiselik mees, et Moonika pidi tulema embama. Peaks olema vastupidi. Nõjatusin peaga tema pehmuse vastu. Olin seda küll varemalt mõnikord mõelnud, et eelmises elus olin ma naine. Oli selliseid kauge kajastuse jääke.
«Tead, mis ma tahtsin rääkida,» alustas Moonika taas. «Kliinikumis meil saadeti üks vanem naine pensionile. Ta oli seal umbes 40 aastat töötanud. Talle osteti pleed. Ühel lõunavaheajal see toimus. Kiirustamisi paar lilleõit, paar käesurumist – ja mine nüüd minema, aitab sulle. Ma ei tea, kas tal perekonda on või ei ole, räägiti, et nagu ei ole, et kõik aeg ongi ta nühkinud ainult sinna tööle käia. Ja tead, ma mõtlesin, et ma ei tahaks küll kuidagimoodi selle naise nahas olla.»
«Jah, niipalju sul seda hoolimist ainult on, kuipalju sul perekonda on. Töökollektiivilt ära hellust looda. Kui on mõni sünnipäeva tähistamine – 12 minutit, ja juba kõik läinud. Kes on sinu ümber veel jäänud: naine ja lapsed, kui juhtusid sel puhul kohal olema. Olin hiljaaegu matustel. No kahju on! See kiir- ja lühimenetlus läheb ikka järjest kiiremaks ja lühemaks. Veel kümme aastat tagasi need asjad nii ei käinud, et kähku-kähku muld peale ja siis sööma-jooma-jorutama. Kadunukesest ei midagi!»
«Teet,» Moonika kallistas veel tugevamini, «olgu mis on, kui hea, et me koos oleme.»
«Inimlik lähedus on jumala õnn. Me ei tohi teha valesid samme, mis seda kahjustavad.»

Köögi taha jäi väiksem tuba, kus magasime. Õhusoojuses tundsin natuke tolmunud truubi mõru hõngu. Tõmbasin üle laua kooldudes kardinad ette. Siin ju poleks vajagi olnud, pime mets ümberringi. Jäin seisma keset tuba, hingasin, vaatasin. Kaunis, harras, vaga õhtuidüll. Õhu imepeened osakesed otsekui sädelesid mõnust. Lükkad veel kammiga paar korda juukseid ja oledki valmis õndsuseks. Selle nimel on päevasel ajal pingutatud, et saabuks õhtu ülim hetk. Õdus õhtu on sinu tagala ja suletud südamekamber, mille pärast rindevõitleja rabeleb.
Moonika pakkus luitunud rohelist vatitekki magamiseks: «Võta see.» Heitsime ja pöörasime seda voodile sobitades.

«Vatitekk on justkui mulle teada eestimaise elu sümbol. Seal vanas kodus me magasime ka alati vatitekkidega. Mõni katkine vatitekk keerati ümber kaevu või soojustati autonina sellega. Üks kord ma olen matustel näinud, et vatitekiga kaeti surnukirst. Vana ema oli nii soovinud, et tal seal hauas eales külm ei ole. Ja tütred täitsid ema tahtmist.»
Moonika kreemitas käsi ja lükkas need minu poole: «Nuusuta!» «Kase lõhn.» Moonika jätkas: «Loviisal oli voodi peatsi juures hall öökapp. Ja selle peal olid tal kreemituubid ja karbikesed ja tabletid ja tikud ja haaknõelad ja nööbid ja. Mingi vana Nivea kreemi karp, sõjaeelne. Riidevärvipakikestel oli peal 1928, Viljandi. Ja kogu see kapipealne lõhnas alati võiete ja määrete ja rohtude järele. Mälus püsib hää ja armas tunnuslõhn möödunud ajast.»
«Mulle väga meeldib see «Kahekõne» saade telekas, kus kaks inimest lihtsalt räägivad. Väga õige saatemudel. Ma ei või kannatada neid visklevaid filme, kui kaader ei kesta sekunditki ja millessegi süveneda ei saa. See lõhub inimest. Aga mis ma tahtsin: olen mõelnud, et igal inimesel on teatud mustad kohad, millest ta ei räägi kunagi. Mõnel hetkel kohe ei taha rääkida; mõtiskled ja oled vaikimisi.»
Moonika: «Olen paaril korral tahtmatult pealt kuulnud, kui paarid omavahel suhteid klaarivad. Käib üks pidev teineteise süüdistamine. Minu meelest on see väga vastik. Minge siis juba sõnadeta ja kaugele teineteisest.»
«Kommunistide ja Hitleri ajast räägitakse, et kujunes välja täiesti uus inimtüüp, kes vaikis isegi magamistoas, sest iial ei võinud teada, kuhu on mikrofonid peidetud. See kauge kartus püsib inimestes teatud määral tänagi. Ega ei kipu end täiesti avama. Nende tundlike närviotste pihta võib lüüa saada.»
Moonika kõneles: «Oma töös ma räägin inimesele pika jutu ära, mida ta peaks tegema, kuidas oleks parem. Ja ma näen, et see ei mõjunud talle kuidagi. Ta istub mul seal ees nagu tuimakuju. Tõesti on mõnega selline tunne, nagu viskaks herneid vastu seina.»
Tõmbasin ja hoidsin Moonikat: «Heakene küll, lõpetame ära päeva. Hommik pole enam kaugel.»
Rannar Susi