Viimaks ometi saan süveneda ka eesti filoloogiasse

«Lõpuks ometi olen niikaugel, et hakata tegelema süvitsi eesti keelega,» ütles Marju Lepajõe oma «Roomlaste taltsutamise» esitlusel 6. märtsil Tartu kirjanduse majas.

Vastse raamatu saamisloost teatab autor ise järgmist: «Püüdsin tekitada teatavat ajastudokumenti: seda, millisesse situatsiooni satub antiigile disponeeritud inimene, kui ta liigub ajastute vahele ja seejärel taasiseseisvunud Eestisse, millised on akadeemilised mõtteliinid, millised hoiakud.
Tuleb tunnistada, et kronoloogiliselt elada on kergem kui kronoloogiliselt järgnevaid kirjutisi kokku panna ja lugeda, praegu loovad raamatus mingisugusegi korra põhiteemad: platonism ja XVII sajandi Eesti vaimukultuur, muu hargneb selle kõrvalt.»
Tõesti, mahukas raamatus on kõrvu väga erinevad valdkonnad, ajastud, tegelased ja lõpuks – Marju Lepajõe vaimsed ekskursid. Omapäraseimaks leiuks võiks pidada antiikse kõnekunsti taas ausse tõstmist Kleio ilmumisega seotud tekstis: Johannes Claudii Risingh.
Autor ütleb otsesõnu: laudatsioonid kui antiikne žanr on inimesi rõõmustanud juba Homerosest alates, ja tõesti, miks ei võiks nad seda teha jätkuvalt. Oluline on lihtsalt teema valdamine. Kõnekunstis on Marju Lepajõe ise kordumatu – nagu ta oskab nautida häid kõnesid, samahästi ka oma «ruutpesiti» kalambuuridega kuulajaid pealtnäha naerutades tugevasti otse kümnesse mõjutada.
Edasi. «Olen veetnud Darese Phrygiusega seitse aastat ja tuleb tunnistada, et teema on endiselt köitev. Pärast seda olen juba 18 aastat püüdnud Plotinosega suhelda. Usuteaduskond oli tollal vist ainus koht, mis soosis Plotinose filosoofiaga tegelemist. Ning Gutslaffi grammatikast arusaamiseks on vaja õppida ka teoloogiat, ja seda mu töökoht võimaldas.
Ainult klassikast ei piisa XVII sajandi uuringuteks. Ei ole harvad need päevad, kus tundub, et kogu järgnev elu pole olnud muud kui kommentaar Gutslaffi grammatikale. Olen lihtsalt kogu aeg õppinud tema mõistmiseks uusi valdkondi: järjest süvendanud ladina, kreeka keelt, juurde õppinud heebrea keelt, kaevunud XVII sajandi teoloogiasse jne, sest uurija eruditsioon peab olema vastavuses uuritavaga. Praeguseks tunnen, et nüüd on enam-vähem ja saaks lõpuks alustada Gutslaffi grammatika uurimisega.»
Mag. phil. Lepajõe möönab häbelikult, et eesti filoloogia osakonna 1985 cum laude lõpetanuna on ta nüüdseks peaaegu küps lõpuks korralikult eesti keelega tegelema.
Ent mis on eelneval seost «Eesti mõttelooga»?
«Eesti kultuur (ja ka mõttelugu) on täpselt nii suur, kui sügavalt on tema juured teada ning kui laiad ja kauged on tema äärealad, millised tekstid ja vaimsed substantsid on vastavas algkeeles hõlmatud ja tõlgitud. Iga allikas, iga tõlge muudab keeleterviku mõõtkava.
 On aeg enne seda, kui eesti keeles ei olnud Linnart Mälli või Rein Sepa tõlkeid, ja aeg pärast seda. Piisas näiteks ainult Sallustiuse «Catilina vandenõu» tõlkimisest eesti keelde Maria-Kristiina Lotmani ja Kai Tafenau poolt, kui see juba võimaldas Kristi Viidingul anda Sirbis selle põhjal väga tabav interpretatsioon klassikalise filoloogia olukorrale praeguses Eestis.»
Juune Holvandus