Viimsi kogudusel kolm vaimulikku

30. juulil sai Viimsi Püha Jakobi kogudus endale juurde kaks vaimulikku: abiõpetaja Külli Suurevälja (57) ja diakon Ann Tamme (60).

30. mail ordineeritud Külli Suurevälja, kes pastoraalseminaris õppides oli Viimsi koguduses praktikal, ja mullu taevaminemispühal diakoni ametisse pühitsetud Viimsi koguduse liikme Ann Tamme seadis ametisse Tallinna praostkonna praost Jaak Aus, assisteeris koguduse õpetaja Mikk Leedjärv. Jaak Ausi introduktsioonikõne oli kantud Jeesuse sõnumist, et armastage inimesi, kellega töötate, ja armastage Jumalat.
Küsimusele, kas 173 annetajaliikmega Viimsi kogudusel on suured misjoniplaanid, et vaimulike arv kolmekordistus, vastab koguduse õpetaja Mikk Leedjärv tagasihoidlikult, et seda peab Jumala käest küsima, miks ta niimoodi asju ajab: „Olukord on selliselt kujunenud ehk sellel on põhjus, mida me veel ei tea.“ Mõlemad uued vaimulikud teenivad esialgu ilma tasuta osalise koormusega. Õp Leedjärv väärtustab nende soovi kogudusse panustada ja tõstab esile kutsumust, mis on pannud seda tegema.

Viimsi kogudus sai kaks uut vaimulikku. Ametisse seadsid (tagant vasakult) praost Jaak Aus ja Viimsi koguduse õpetaja Mikk Leedjärv. Ametisse seati (vasakult) diakon Ann Tamme ja abiõpetaja Külli Suurevälja. Liina Sander

Ajakirjandus tõukas teoloogia suunas
Jumalateenistusel jutlustanud Külli Suurevälja on sündinud pealinnas, ent kümmekond aastat tagasi kolis Viimsisse ja sidus seal ennast Randvere kogudusega, olles kuni ordinatsioonini koguduse juhatuse esimees. Tema abikaasa Andres Suurevälja on Randvere koguduse diakon.
Õp Suurevälja emapoolsed juured on Lüganusel. Sealt pärineb lapseea kogemus koos vanaemaga kirikus käia. „Kirikuline olen läbi elu olnud. Vaid teismeliseeas ja kahekümnendates jäi see harvemaks, muidu olen olnud igapühapäevane kirikuline,“ jutustab ta.
Ta on õppinud ajakirjandust ning suhtekorraldust ja töötab juba üle 30 aasta rahvusringhäälingus. Praegu on ta programmiteenistuse juhataja ülesandega kolm ERRi teleprogrammi sisuga täita ja ta vastutab, et kõik lõpuks eetrisse jõuaks. Ajakirjandus oligi üheks tõukeks, mis teda vaimuliku kutsumuse suunas juhatas: „Ajakirjanduses on kõik tohutult ajalik ja kiire. See, mis täna toimub, on homme unustatud. Selles keskkonnas olles hakkasin järjest enam mõtlema ajatute ja püsivate asjade peale. Selliselt on see kasvanud,“ tõdeb värske Viimsi koguduse abiõpetaja.
Õp Suurevälja märgib, et ordinatsioonini oleks ta võinud jõuda ka 20 aastat tagasi, sest ta on usuteaduse instituuti õppima minemist kaalunud väga pikalt. Esimesena võttis ta ette õpingud Tartu ülikooli usuteaduskonnas ja lõpetas seal religiooniuuringute magistriprogrammi 2017. aastal. Järgnes hingehoiu baaskoolitus ja veerandkoormusega töö Iru hooldekodus. Õpingud usuteaduse instituudi magistrantuuris lõpetas Külli Suurevälja eelmisel kevadel kiitusega. Tema magistritöö „Kartus ja julgustus sünoptilistes evangeeliumides“ taset tõi professor Randar Tasmuth mullu 29. juunil ka Eesti Kiriku veergudel esile.
Jagades end ERRi, hooldekodu ja kogudusetöö vahel soovib õp Suurevälja, et kaalukauss kalduks vaikselt koguduse kasuks. Seni aga, kui koormus on suur, laeb ta ennast oma väikese talumaja aias toimetades ja koos abikaasa ning koeraga looduses liikudes. Külli Suureväljal on kaks täiskasvanud last ja kolm lapselast.

Neljandat põlve vaimulik
Diakon Ann Tamme pärineb nimekast vaimulike suguvõsast. Tema vaarisa oli märterpraost Jaak Varik, vanaisa peapiiskop Jaan Kiivit seenior ja onu peapiiskop Jaan Kiivit juunior. Usk ja kirik on talle olnud lapsest saadik elu loomulik osa. „Vanaisa ristis mind, kui olin kahekuune, piiskoppide ametikorteris. Olen tema teise tütre Kirsti tütar ja esimene lapselaps. Leeris käisin onu Jaani juures Pühavaimu koguduses,“ jagab diakon Tamme oma elu verstaposte.
Tal on olnud väga ammu endast suurem soov kolmes asjas: „Tahtsin suurt peret, tõlkida ja olla seotud kirikuga.“ Nõnda on see ka läinud. Ann Tammel, kes peab juba lesepõlve, on viis last ja kaks lapselast. Ta on suure osa elust tegelenud tõlkimisega, kõige enam soome keelest ja soome keelde. Keelte valikus on olnud ka saksa ja inglise keel. Küpses vanuses ordinatsioonini jõudmise põhjuseks nimetab ta suurt peret ja pikaajaliselt kroonilist haigust põdenud abikaasat, kes vajas hoolt. Aktiivselt hakkas ta kirikus taas käima kümmekond aastat tagasi, kui lapsed olid juba suuremad. Sealt viis tee Põltsamaa piiblikooli ja sealt omakorda usuteaduse instituuti luterliku teoloogia bakalaureuseõppese.
Et diakon Tamme perel on suvekodu Mulgimaal, siis tekkis tal side Viljandi Jaani koguduse ja selle õpetaja Marko Tiitusega, kes kutsus ta esimese kursuse järel kogudusse suveabiliseks. „Sain väga hea praktika, mis oli reflektiivne ning arutlev. See oli parim võimalik praktika, mida üldse saada võisin. Olin neli aastat seal,“ vaatab diakon Tamme tagasi.
Diakon Ann Tamme on rõõmus võimaluse üle kodu lähedal Viimsi koguduses teenida. Koguduse diakoni ametisse seadmise talitus oli talle oluline: „Olin varem Viljandi praostkonna vikaardiakon ja mind polnud ametisse seatud selliselt. Mulle tundub selle lühikese kogemuse põhjal, mis Viimsi koguduses on nüüd olnud, et moodustame õp Mikk Leedjärve ja abiõpetaja Külli Suureväljaga hästi koostoimiva tiimi.“

Kätlin Liimets