Vileoreli kiituseks

Orel on pill, millele on osaks saanud eriline missioon – kiita Jumalat. Väljavalituse tõttu on ta asukoht olnud kõige sagedamini pühas ruumis, juba ligi tuhat aastat.  

Miks just orel välja valiti, on jäänud selge ajaloolise põhjenduseta. Seda võib vaid igaüks ise aimata, lähtudes oma esimesest isiklikust oreliheli kogemusest. Igal juhul on ta lääne tsivilisatsioonis saatnud aastasadu inimelu tähtsamaid tseremooniaid hällist hauani – ristimisi, pulmi ja matuseid. 

Orel kui kompleks

Puhttehnilisest küljest on orel pill, mis koosneb tuhandetest erikujulistest viledest, milles õhu võnkumine tekitab väga erinevaid helisid. Sadade vileridade ees seisab pidulik prospekt, piltlikult öeldes oreli nägu. Tihti on see kirikuruumi üks ülevamatest visuaalsetest objektidest, mida lisaks viledele võivad ehtida marmorsambad, ingliskulptuurid, puitornamendid. 

Peale vilede koosneb orel veel vaatajate jaoks peidus olevatest üksustest nagu lõõts, tuulepõhjad, traktuur. Enamasti on nähtamatu ka mitmeid klaviatuure ja registrinuppe sisaldav mängupult, mille taga istub organist. Kokkuvõttes on orel üks suur kompleks, millest näha on vaid fassaad. 

Märkimisväärne on, et iga vileoreli puhul on tegemist unikaalse disaini ja kõlaomadustega, mille kujundamisel on lähtutud vastava ruumi suurusest, arhitektuurist, selle akustikast. Sellest sünteesist sünnib kordumatu kunstiteos, mille lummavas kõlas tajume otsekui universumi võnkumisi – säravat juubeldust, sumedat müstilisust, igavikulist ja rahutoovat oreliheli.

Orelit on sageli nimetatud ka pillide kuningaks – nii suuruse kui kõlavõimsuse tõttu. Kuninglikkus eeldab kahtlemata suurt rahakotti, mis on orelite saamisloos olnud väga määrav. Nii ehitati juba keskajal Hansa sadamalinnades üksteise võidu toredast toredamaid oreleid, sest suurt orelit peeti linna jõukuse tunnuseks. Neid ehitati kingituseks ja uhkuseks kogu linnarahvale. Paljud taolised orelid on legendaarsetena kestma jäänud sajanditeks ning on suutnud ülendada oma helidega mitmeid inimpõlvi.

Kui vilesid ei ole

Viimaste aastakümnete tormiline digitaalne areng on toonud aga vileoreli kõrvale odavama alternatiivi, mida juba Eestiski mitmel pool leidub. Tegemist on digioreliga, millel viled üldse puuduvad ja kus oreliheli imiteeritakse digitaalsete sämplingute kaudu, mida edastavad kõlarid või kõrvaklapid. 

Digiorel koosnebki tegelikult vaid mängupuldist ja tema suurteks eelisteks on kordades odavam hind ning võrratult väiksem ruumivajadus. Tähtsad argumendid, kui napib nii raha kui ruumi! Pole vajadust ka pilli häälestada, mida vileoreli puhul ikka vaja läheb. Tunnustada võib ka nüüdseks oluliselt paranenud digitaalse heli kvaliteeti, mis pakub muuhulgas fenomenaalseid võimalusi valida erinevate maailmakuulsatel stiiliorelitel sämplitud helide vahel, simuleerida kaja, muuta helikõrgust. 

Kuid ometi ütleb igaüks, kes on mänginud nii vile- kui digitaalorelit, et digiorel pole ikka see … Vileorelit käivitades toimub alati maagiline hetk, kui korraga täitub lõõts õhuga ja pill otsekui ärkaks ellu – et hakata hüüdma! Vileoreli kõla tekib teatavasti tänu õhusambale, mis võnkudes tekitab elava heli ja sarnaneb selles mõttes laulja hääletekitamisega. 

Digiorelis õhk puudub ja puudub ka elav hääl. Tegemist on vaid sämplitud hetketõmmisega – helikonserviga, mille tehislikkust märkab igal juhul organist, aga kindlasti ka teravama kõrvaga tavakuulaja. Seetõttu ei suuda digioreli töödeldud digitaalsignaal vileoreli akustilise heli intensiivsusega kuidagi võistelda. Tema tehislikes kõlavärvides puudub vileoreli registrite autentsus ja karakteersus, laulvus ja teravus, mida suudavad produtseerida vaid ehtsad, puidust või metallist viled, mille paneb kõlama lõõtsast puhuv õhk. 

Orel kuulub kirikusse  

See ei tähenda aga, et digiorelil puudub funktsioon. Teda peab lihtsalt tarvitama õiges kontekstis. Kergema kättesaadavuse tõttu sobib ta igati harjutusoreliks õpilastele nii kodus kui õppeasutuses. Kindlasti rahuldab koduorelina ka mõnda professionaali ja täidab rahuldavalt ülesandeid erinevate tseremooniate korraldamisega seotud asutustes. Ka kirikuruumis võib teda vaja minna, näiteks asendusorelina pärisoreli remondi ajal või seniks, kuni kogutakse raha uue päris pilli ostmiseks. 

Kuid kuidagi kurb hakkab, kui üks kogudus loobub üldse vileorelist ja isegi unistusest see ühel päeval hankida. See on esimene samm ideaalide devalveerimise suunas. Kirikuhooneid ehitatakse ju selleks, et nad jääksid kestma sajanditeks. Nad on meie kultuuripärandi ühed olulisemad traditsioonikandjad. 

Orel kuulub kiriku sümboolsete alustalade ja ka inventari tähtsaimate osade hulka. Samuti ei tohi alahinnata tema võimet puudutada inimhinge sügavamaid keeli ja võimendada koguduseliikmete religioosset pühendumust. Kas pole siis kummaline hoida kokku just siin ning valida sajandeid teeniva autentse vileoreli asemel ajutine odav digitaalne aseaine, mis kestab vaid paarkümmend aastat? Me teame ju, kui kiiresti aegub ja vananeb elektroonika.

Nagu kõikjal, kehtib siingi reegel – sa saad selle, mille eest sa maksad. Vileorelite ehitus on sajanditepikkune traditsioon, millesse on salvestatud paljude generatsioonide hinnalisi kogemusi ja oskusi, mis annavad headele vileorelitele tohutud kõlalised eelised võrreldes digitaalsetega. Need on elavad ja hingavad instrumendid, mille helid meid tõeliselt ülendavad. Orelikunstnik Hugo Lepnurm ütles: „Orel on üks Jumala kiitmise masin.“ Ärgem siis unustagem, milleks me vileoreleid mängime ja ehitame!

Ines Maidre, 

organist