Viljandis vaadati tulevikku

Oktoobri lõpul ja novembri alguses tähistas Viljandi Pauluse kogudus mitme üritusega kodukiriku pühitsemise 140. aastapäeva.

Pauluse kiriku trepil: (paremalt) peapiiskop Andres Põder, õpetaja Marko Tiitus, koguduse juhatuse aseesimees Kalle Aavik ning õpetajad Helmut Mõtsnik ja Mart Salumäe. tepil kõrgemal praosti kt Rein Schihalejev.

19. sajandil Saksamaalt alguse saanud kirikute ehitusbuum jõudis sajandi keskpaiku ka Eestisse. Kuigi kirikute ehitamise peamiseks põhjuseks oli linnade kasv, mõjutas meil seda ka vastuseis tsaaririigi venestuspoliitikale. Peaaegu üheaegselt ehitati Tartu Ülikooli (õnnistatud 1860), Tallinna Jaani (1867) ja Tallinna Toompea Kaarli kirik (1870).

Erinevalt kahest viimasest ei tinginud Viljandis vajaduse uue kiriku järele mitte linna kasvamine. Tol ajal elas siin umbes 3000 elanikku. Umbes nii palju jäi neid ka Viljandi Jaani koguduse liikmeks pärast maakoguduse moodustamist ja eraldumist emakogudusest.

Peamiselt praeguse Pärsti, Saarepeedi ja Viiratsi valla alale jäävate külade elanikest koosneva Pauluse koguduse suuruseks sai ligi 13 000 liiget. Vajadus uue ja suure kirikuhoone järele oli ilmselge ja nii asetatigi pikema ettevalmistuse järel 1863. aasta 29. juunil uuele pühakojale nurgakivi. Juba kolm aastat hiljem oli kirik valmis ning 30. oktoobril 1866 pühitseti see sisse.

Tolleaegset jumalateenistuse kava kasutati ka 29. oktoobril toimunud juubeliteenistuse ajal. Kahe koguduse ühine teenistus algas Jaani kirikus, kust mindi peapiiskop Andres Põderi juhtimisel protsessioonis Pauluse kiriku juurde. Kiriku trepil pidas praosti kt Rein Schihalejev tervituskõne ning seejärel jätkus teenistus juba kirikuhoones.

Kui 140 aastat tagasi oli kirikulisi nii palju, et üheaegselt toimus teenistus nii kirikuhoones kui ka peatrepi ümber kirikumäel, siis nüüd mahtusid kõik huvilised kirikupinkidesse. Ka õpetaja Mart Salumäe jutlus oli pikitud mõtetega 140 aasta tagusest pastor Ferdinand Hörschelmanni jutlusest ning mitu ühislaulu kõlas tolleaegses redaktsioonis.

Siiski oli jumalateenistuse ja kogu juubelipidustuse pilk suunatud pigem tulevikku. Mitmelgi korral esitati retooriline küsimus, kas 140 aasta pärast tähistatakse Viljandis kiriku 280. aastapäeva või mõne kaubanduskeskuse 140. sünnipäeva?

Pauluse kiriku juubelinädala oluline sündmus oli ka 28. oktoobril toimunud kontsert, kus esinesid koguduse segakoor ja Viljandi linnakapell Brass, ja 30. oktoobril linnaraamatukogus toimunud ajalookonverents.

Viimasel andis Kadrioru kunstimuuseumis töötav kunstiloolane Tiina-Mall Kreem ülevate kiriku ehitamisest ning tolleaegsetest oludes tEestis ja Euroopas. Ta tõi esile huvitava fakti kirikuhoone nurgakivipanekust – erinevalt teistest samal ajal toimunud taolistest talitustest olid tulevase kirikuhoone piirid markeeritud kuuskedega ning torni tähistasid teibad. Erakordne oli ka see, et peeti vaid eestikeelseid kõnesid.

Ajalookonverentsil andis estofiil Mårten Andersson ülevaate Pauluse koguduse muusikaelust viimasel neljakümnel aastal, Ivar-Jaak Salumäe ettekanne puudutas koguduse elu nõukogude ajal ning Viljandi muuseumi kuraator Heli Grosberg tutvustas Viljandi linna ajalugu viimastel sajanditel.

Ta rõhutas linnajuhtide isepäisust ja sirgeselgsust linna huvide eest seismisel. Eks pastorite ja koguduse eestseisjate samad omadused on olnud põhjuseks, et 140 aastat tagasi valmis Viljandis uus kirik ning et see on siiani püsinud ja ristirahvast teeninud.

Kiriku juubelipidustused on küll läbi, kuid Viljandi muuseumis jääb 10. detsembrini külastajatele avatuks näitus «Viljandi maakiriku vaimuvara, kinnisvara, muinsusvara». Hea koostööpartneri muuseumi reklaamiks peab ütlema, et ka järgmine detsembrist jaanuarini kestev näitus on huvitav – «Õigeusu kirikutekstiil».

Ning kui juba kiitmiseks ja tänamiseks läks, siis Viljandi Jaani kogudus, Viljandi praostkond, Viljandi linn ja paljud teised organisatsioonid, ettevõtted ja üksikisikud on olnud selleks toeks, mis on aidanud meil kindla pilguga tulevikku vaadata.