Vilkuritega päästetooja

Tööpäev hakkas lõppema. Pakkisin asju, kui lauale ilmus värske saksakeelne ajakiri. Pealkiri esikaanel teatas, et kirik peab olema eeskujuks. Kirikuelu kajastav ajakiri oli pühendatud koroonaviiruse leviku tõkestamisele.

Maikuus, kui eriolukord lõppes, aga 2 + 2 reegel kehtis, kuulsin Vikerraadiost jutusaadet, kus avaldati arvamust, et kirik on ainus koht, kus riigi poolt kehtestatud piirangutest päriselt kinni on peetud. Olin meeldivalt üllatunud ja tänulik, et rahvusringhääling märkas ristirahva keskmisest suuremat kohusetundlikkust. Iga märkamine innustab jätkama. Mis sest, et koroonaviiruse tõkestamine moodustab kaduvväikse osa hiigelsuurest ülesandest, milleks kristlik kirik on kutsutud. Ka väikesed asjad on olulised. 

Paraku on kirik oma suuremate ülesannetega vahel nii ära harjunud, et mõnikord ei tajugi vastutuse suurust maailma valguseks olemisel ega märka enam karjuvat häda seal, kus on vaja Päästjat Jeesust. Võib-olla peaksime ka alarmsõitu tegema, kui teatatakse inimesest, kes on ristimata? 

COVID-19 on ohtlik, kuna see nakkab kergesti, selle vastu puudub ravi – inimlike vahenditega ei saa me kelleltki seda haigust ära võtta – ning osale haigestunutest toob see kaasa surma, tõsi küll – ajaliku surma. Kui panna siia kõrvale patu probleem, mida Jumal on asunud lahendama, ja hukatus, millest päästmiseks Jeesus meie eest ristil suri, siis selgub, et tegemist on kordades suurema ohuga. Kinnitatud andmeil on patuga nakatunud 100% inimestest, ravi selleks puudub – inimliku jõuga pole võimalik patust vabaneda – ning igavene surm ongi garanteeritud. Ei aita kätepesu ega maskikandmine, isegi mitte eluaegne karantiin. 

Aga meil on Päästja! Isegi koroonavaktsiin on suur asi ja selle leiutaja saab tõenäoliselt miljonäriks, aga meil on Elavat Vett, mis ka kõige raskemas patuhaiguses vaevleja kindlast hävingust päästab. Õnnistegija jagab seda ilma hinnata! Mõelge nüüd sellele, milline on meie vastutus, kui Jumal on andnud selle pääste kohaletoimetamise oma järgijate kätte. Iga päev hukkuvad Eestimaal inimesed oma patus ja mina siin arutlen, kas tasub ikka lehelugejaid diagnoosi tõsidusega ehmatada! 

Paljud ütlevad, et Jumal on armastus ja küllap kõik ikka leiavad armu. Käsk ja reeglid pole peamised, vaid evangeelium, et Jumal armastab. See kõlab kaunilt. Õnneks koroona puhul me ei ütle, et reeglid pole olulised, tähtis on rääkida vaid armastusest. Siiski peame kriisikomisjoni sõnu tõsiselt võtma, kui hoolime endast ja teistest. Sama lugu on Jumala Sõnaga – seda tuleb tõsiselt võtta ka siis, kui meid selle tõttu ka hullumeelseteks peetaks. 

Mida arvata, kui näiteks kriisikomisjon hakkaks rahvast rahustama: „Küll armuline Jumal teid koroona eest ka piiranguid järgimata kaitseb! Kui aega saate, võite jõuluajal käsi pesta ja kanda südames maskikandmise harrast mälestust“? Aga patu kohta just nõnda kiputaksegi arvama, et küll Jumal meie järelt koristab! Oh ei! Meid endid ta koristab! Jumala püha viha pole kuhugi kadunud. Põrmuks peame saama! See sõna kehtib raudselt. Katsugu keegi vastu vaielda! 

Ilma probleemi tõsidust tajumata ei saa rutata ka lahenduse poole. Mäejutluses ütleb Jeesus, et igaüks, kes ütleb oma vennale: „Sina jäle!“, peab minema tulepõrgusse (Mt 5:22). Ka selle kohta võiks küsida: miks nii karmid sõnad? Kuidas võib Jeesus teha mind võrdseks venna tapjaga? Mõne rammusama sõnaga ei teinud ma muhku ega kriimu! Aga miks ma siis ei teinud? Miks jätsin venna tapmata? Võib-olla miski takistas mind? Võib-olla oli hirm? Tänu Jumalale, kes venda minu eest kaitses! Kahjuks see, et minu määrdunud süda on pealekauba ka arg, ei tee mind grammigi õilsamaks. 

Veel ütleb Jeesus (Mt 5:28): „Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.“ Kas tõesti!? Jah, tõesti. See patune maailm ümbritseb end küll eneseõigustuse müüriga. Minu elu polevat teiste asi. Minu elu võib-olla tõesti mitte (Ef 5:12), hukkumine aga küll, sest Jumala päästeplaanis on meid usaldatud üksteise kätte. Päästev usk tuleb ju kuulutusest. 

Me vajame Jeesust ja tema elumuutvat väge. Oma jõuga suudame ennast ainult sügavamale mülkasse kaevata. Kes tuleks ja aitaks mind välja isekuse ja eneseõigustuse ahelaist? 

Jumala Sõna teeb seda. Küll Piibel teeb ka pai, aga ta tuleb nagu tuletõrjuja, kes vajadusel lööb maha ukse, et pääseda tuld kustutama, hävingut peatama, lõksujäänuid vabadusse viima. Kõik senise elu mugavused jäävad maha. Võib-olla tuleb loobuda mõnestki naudingust, sest see kõik hävib peagi tules. Samuti vaatab kirik kaugemale ja päästab inimesi selle kaduva maailma ahvatluste keskelt. See, mis siin võib tunduda meile armas ja meeldiv, millest me otsekui inimõigusest kramplikult kinni hoiame, võib saada meile takistuseks, kui tahame jõuda tõelisesse ellu. 

Kirik peab olema eeskujuks – võitluses patuga. Muud eeskujud on pealekauba. Ma pikemalt ei kirjuta, sest kiire on. 

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,

kolumnist