Võidupüha kirikus oli Eesti Vabariik hästi esindatud

Võidupüha tähistamisest jaanilaupäeval jäänud mulje on väga hea ja meeldejääv. Mõtlen nii sündmuse sisule kui ka läbiviimisele.

Tahan tänada häid ametivendi, kes oma panuse andsid. Eriline tänu õpetaja Urmas Karileedile ja abiõpetaja Vladimir Batuhtinile Narva Maarja kogudusest, praost Tauno Toompuule ja Kaitseliidu peakaplanile Peeter Paenurmele, kes olid Narva Aleksandri Suurkirikus toimunud jumalateenistuse läbiviimisel asendamatud.

Suur tänu Alutaguse maleva kaplanile Ago Rannale imelise palvuse eest Narva garnisoni kalmistul, kus toimus pärgade asetamine kangelaste haudadele. Tänud samuti kaitseväe peakaplanile Ago Lilleorule ja ülempreester Aleksander Sarapikule, teoloogiaüliõpilasele Andrei Batchenkole, samuti muusikutele, kes tegid selle päeva  kauniks ja meeldejäävaks. Suurim tänu Jumalale tema õnnistuse ja lähedalolu eest.

Päevale tagasi mõeldes saan nimetada, et puudutavat oli palju. Juba  varahommikusel lipuheiskamisel kuuldud Narva Eesti gümnaasiumi lõpetanud Alyona Laanemanni kõne selle emotsionaalsuses ja julguses oli tähelepanuväärne. Arvan, et mitmed küsisid seda kuuldes,  et kas ka mina võiksin olla sama otsekohene ja julge oma sõnades.

Miks läks jumalateenistus Narva Aleksandri Suurkirikus väga hinge? Esmalt on see kirik täiesti imeline, ja me ei mõtle ainult tema suurusele ja majesteetlikkusele. Hoones oli täiesti kogetav Jumala Vaimu lähedalolu. Võib-olla ongi see nõnda nendes kirikutes, mis on olnud ühelt poolt tunnistajateks kurjusele ja hävitusele, teisalt aga veelgi enam Jumala armule, ülesehitamisele ja lootusele.

Väga hea oli jumalateenistusest osavõtt. Võiks öelda, et Eesti Vabariik oli sel jumalateenistusel hästi esindatud, lisaks palju diplomaate ja kaitseväe esindajaid meilt ja väljastpool Eestit.

Kuivõrd ka jutlustasin, siis oli eriline kogemus, millise tähelepanu ja südamlikkusega kuulati jutlust. Oli täiesti  koguduse jumalateenistuse tunne, kuhu inimesed on tulnud suure igatsuse, avatuse ja ootusega, et Jumal neid puudutaks ja õnnistaks. Kiriku uksel õnnistust soovides jäi küll südamesse tunne, et olime saanud Jumalalt üheskoos uut jõudu, rõõmu ja õnnistust.

Kui esitan küsimuse, millised jaaniaja mõtetest jäävad ka pööripäeva järel kandma, siis eelkõige see, et olgu see siis võidupüha jumalateenistus või õhtune jaanituli, need võiksid kasvatada meis üksmeelt ja ühtehoidmist, samuti vastastikust mõistmist, austust, eelkõige aga armastust.

Puudutasin seda teemat lühidalt ka jutluses ja tõin ametivend Urmas Nagelilt laenatud näite,  et kui me istume ühise laua taga piisavalt kaua, siis varem või hiljem hakkame asju ühisel viisil nägema. Vähemasti ühisemalt kui varem.

Soovisin, et  meil  oleks ikka selliseid „ühise laua hetki“, et muutuksime nii perede ja rahvana ühtsemaks ja tugevamaks. Mitte ainult koduses Eestis, vaid eestlastena kogu maailmas. Elab ju iga viies eestlane väljaspool Maarjamaa kaitsvaid piire.

Ove Sander

piiskop