Võime armastada on seotud andestamisega

Eeloleva pühapäeva teemana on esile tõstetud andestamise olulisus inimsuhetes ja inimese suhtes Jumalaga. Selle teema olulisust rõhutab pühapäevane evangeeliumi kirjakoht mäejutlusest Jeesuse suu läbi öelduna: „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“ (Mt 6:14–15)

Jeesuse poolt öeldu lisandub kommentaarina meieisapalves andeksandmisele pühendatud palveridadele, kus me palume: „Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.“ 

Galaatia kirjast loeme: „Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”” (Gl 5:14)

Iseennast me üldjuhul armastame, mis tuleneb juba meisse Looja poolt kodeeritud enesealalhoiuinstinktist. Kas me oleme võimelised armastama oma ligimest/kaasinimest nagu iseennast ja andestama talle sama palju, nagu me andestame iseendile? Iseäranis raske, kui mitte võimatu tundub andeks anda neile, kes on meile liiga teinud. 

Oma vaimulikutöö peamises valdkonnas vanglakaplanaadis tulebki vahest kõige lähemalt ja igapäevaselt kokku puutuda viimasena mainitud juhisega, mille Jeesus on meile andnud.

Kinnipidamisasutustes karistust kandvad õigusrikkujad ei ole võib-olla otseselt meie vaenlased, aga nad on igal juhul teinud liiga teistele inimestele, kahjustades nende füüsilist ja vaimset tervist, põhjustanud kannatusi ja isegi surma, tekitanud varalist kahju, mis puudutab nii üksikindiviidi, kogukonda või isegi tervet ühiskonda. 

Vaatamata sellele jäävad nad meie kaasinimesteks ja vanglakaplanid tegelevad kinnipidamisasutustes nende inimeste usuliste vajaduste rahuldamisega ning ühiskonda naasmise ettevalmistamisega ehk taasühiskonnastamisega.

Et seda tööd tulemuslikult teha, on vanglavaimulikel väga oluline juhinduda viimati nimetatud nn vaenlase armastamise printsiibist, mida pole kindlasti alati lihtne teha. Kui ma olin alles värskelt kaplanina vanglasse tööle asunud, siis juhendas mind üks juba pika tööstaažiga kolleeg just nende sõnadega: „Meil tuleb neid armastada.“ 

„Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses …“ (Ef 4:32). Õigusrikkujad on osa meie ühiskonnast ja vanglast vabanedes naasevad nad elama meie sekka linna või külla, kus me ise elame.

Väga sageli ei soovi inimesed igapäevaelus neid endi kõrval näha, mis on ka mõningal määral arusaadav, arvestades võimalikku vähenevat turvatunnet. Meil tuleks mõista, et ka neil, meie eksinud ligimestel, on vaja kusagil elada ja töötada, võtta osa ühiskondlikust elust, käia kirikus jne. „Mõistmine on andestus,“ on öelnud kirjanik Nikolai Baturin.

Võime armastada on seotud andestamisega. Meil tuleb esmajoones saada andestamisvõimelisteks, nii et suudame andestada neile kaasinimestele, kes on meie vastu vähemal või suuremal määral eksinud või meile liiga teinud. Me ju ise soovime samuti, et meile andestataks meie eksimused ja süü. 

Kas me palume oma vaenlaste eest või nende eest, keda meil ei oleks võib-olla põhjust armastada, ja kui ei, siis kuidas oleks meil võimalik seda teoks teha? Jeesus ütleb: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest …“ (Lk 6:27). Kõige üldisem juhis selleks sisaldub meieisapalves.

Palvetamine on usulise distsipliini järgimine, mis kasvatab meis võimet armastada. Siit edasi võime minna juba metoodilisemaks. Üks viis on võtta paber ja kirjutada üles inimeste nimed, kelle vastu tunned viha, raevu, solvumist, pettumust ja muid taolisi tundeid, ning siis andestada neile päriselt. Siis on Jumalal kui absoluutsel suveräänil „õigus samaga vastata“.

Andestamine on armastuse realiseerimine. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Selles Jeesuse ütluses väljendub Looja kõikehõlmav armastus ja arm oma loodu vastu, mis innustab meidki teda armastuses järgima.

Tarmo Linnas

vanglate peakaplan