Võõras on sõber, keda sa veel ei tunne

Mõnikord võime kõik sõltuda hädas olles külalislahkusest ja abist. Kas seetõttu, et teel olles on kütus otsa lõppenud, me ei saa lukus olevast koduuksest sisse või meie majal on probleeme tormikahjustuste tõttu.

Põgenevad inimesed
Praegu, 2016. aastal, vajavad mõned, ja mitte paljud inimesed meie külalislahkust ja abi. Nad on kaotanud oma kodud ja ärid, töökohad ja lootuse, hariduse saamise võimaluse ja perekonnaliikmed. Une ja juurdepääsu toidule. Nad tulevad, sest nende külad ja linnad on pommitatud rusudeks ja võivad isegi olla mineeritud. Pole elektrit, puhast vett, ei ole kusagilt osta esmatarbekaupu, leida arstiabi, kohta, kuhu panna oma lapsi magama, mitte kusagilt ei leia rahu nende ja iseenda jaoks. Kaadrid meie teleekraanidel räägivad väga selget keelt – ja ometi me isegi ei näe kõige hullemaid neist. Nood jäetakse sageli välja.
Just sellepärast on nii paljud inimesed põgenenud sellistest riikidest nagu Süüria ja Iraak. Nad on kaotanud lootuse, et saavad elada edasi oma kodumaal.
Teistel on muud põhjused oma sõprade ja perekonna, elatusvahendite ja kodu juurest lahkumiseks. Nende religioon võib olla erinev ning neid ahistavad selle pärast naabrid, isegi nende endi sõbrad ja perekond. Mis on kaalukam: kas sinu usk ja elu või pere? Karm valik, kuid paljudel on tulnud see teha.
Teistel jällegi on valed arusaamad, sageli liberaalsemat laadi, nagu näiteks sugudevaheline võrdsus, õigus haridusele, õigus elule oma isiklike valikute kohaselt, õigus oma arvamusele ja puutumatusele. Naise jaoks on küllaga võimalusi teha eksisamme, olles valel ajal vales kohas või kohtudes valede inimestega.
Kõikidest nendest inimestest võivad saada asüülitaotlejad liberaalsemates riikides, kust nad loodavad leida rahu, julgeolekut, lootust, vabadust.

Uute inimeste kaasamine
Mina olen töötanud põgenikega siin Taanis alates 1984. aastast, nii enne kui pärast seda, kui nad on põgenikustaatuse saanud. Paljud on tulnud islamimaadest, kuid on olnud ka inimesi Lõuna-Ameerikast ja Aafrikast, Kaug-Idast, Rumeeniast ja Ukrainast. Ja iga viimne kui inimene, olgu ta laps või täiskasvanu, mees või naine, on minu elu rikastanud seeläbi, et on mul lubanud jagada nende sõnaselget ja nähtavat rõõmu vabaduse üle hirmust, ebaõiglusest, allasurutusest ja kõrvaletõrjutusest.
Siiamaani pole ma nende paljude põgenike seas, keda olen tundma õppinud, kohanud kedagi, kes oleks olnud «sugugi mitte kena inimene». Nad kõik on soovinud Taanis kanda kinnitada ja seejärel kaasa aidata omaenda heaolu, aga ka kõikvõimalikel viisidel minu ja minu maa heaolu suurendamisele.
Meie viisiks Taanis on olnud asi käsile võtta ja osaleda selles integratsiooniprotsessis kohalikul tasandil, sageli kirikute kaudu: minna nendega kokku saama, pakkudes lahket meelt, tassi kohvi või teed, vestlust ja sõbralikku käepigistust. Meie kirikus on olnud mitmeid ettevõtmisi, mis on mõeldud spetsiaalselt uutele inimestele.
Üheks populaarseks asjaks, mida oleme teinud, on nende kutsumine kokkusaamistele kohvi, tee kookide ja muusikaga ning igakuistele lõunasöökidele pärast pühapäevast jumalateenistust, kuhu osalejad võtavad toitu kaasa teistega jagamiseks. Meil on olnud kasutatud asjade pood, kus kõik asjad on annetatud ja antakse tasuta neile, kel iganes seda vaja on: riided, mänguasjad, köögitarbed, voodid ja voodiriided, mööbel, lastekärud ja mängud.
See osutus äärmiselt populaarseks. Me asutasime ka keelekohviku, mis tegutses suvevaheajal, kui keelekool oli suletud. Oleme kutsunud neid pärastlõunatele või õhtutele, kus on kavas rahvatants ja rahvalaul – niihästi nende kui meie oma.

Sõbralikud naabrid
Meil on ainult üks reegel: kohtle teisi nii, nagu sa tahad, et koheldaks sind ennast võõral maal võõra rahva keskel, kus on võõras keel ning võõrad toitumistavad ja elustiil. See on täpselt see, mida Jeesus ise on meid õpetanud tegema, kui ta ütles: «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle» (Mt 25:40).
Küsimus pole selles, mis usku on meile tulevad inimesed, vaid selles, kuidas me enda maailma või oma linnaossa tulnud inimestesse suhtume. Kui võtame inimesi vastu avasüli, sõbraliku hoiaku ja lahkusega, on enam kui tõenäoline, et kohtame neidsamu väärtusi ka neis. Sest me kõik tahame, et meie elu oleks selline, olgu siis kodule lähedal või kodust kaugel.
Usk üksteisesse ja külalislahkus on midagi, mis on kõikidele religioonidele ühine. Meie päevil on nii kerge halva meedia mõjul langeda allakäiguspiraali ja näha inimestes ainult kõige halvemat. Meie ei oleks siiamaale jõudnud, kui poleks olnud kedagi, kes kunagi ütles: «Ei, meie alustame positiivselt seisukohalt ja liigume sealt edasi.» Inimesed eelistavad olla teiste vastu kenad, mitte vastupidi.
Taani valitsus ja praegused juhtivad parteid olid veidi rööpast väljas mullu suvel (2015), kui äkitselt hakkasid asüülitaotlejad tuhandete kaupa liikuma läbi Euroopa. Valitsus sattus paanikasse, aga tuhanded erineva taustaga ja erinevaid elualasid ühendavad inimesed võtsid väljakutse vastu ning asutasid väga lõdva struktuuriga organisatsiooni nimega «Sõbralikud naabrid».
Nad on aidanud tuhandeid inimesi üle kogu Taani, nii asüülitaotlejaid kui ka puudustkannatavaid taanlasi asjade ja riietega, abikäe ulatamisega, tugiperekondadena, arusaamatu kirja lahtiseletamisel, lastele mängukaaslaste leidmisel jne. Nad on läinud appi kõigile, kel on mingit laadi tuge vaja, loonud kontakti, aidanud, ning saanud vastu tunde, et on teinud midagi mõttekat, ja praktilise usu – inimkonda ja võib-olla ka Jumalasse.
Hanna Broadbridge

Tõlkinud
Rain Soosaar

Hanna Broadbridge on inglise keele lektor, kirjanik, tõlkija ja õpikute autor. Ta on tegev Randersis Clemensi koguduses ja Aarhusi piiskopkonna nõukogus. Alates 1984. aastast seotud põgeniketööga oma kodukoguduses. Ta oli 2010–2014 Taani Luterliku Kiriku rahvusvaheliste suhete nõukogu esimees.