Wayne Hamilton – mees paljude annetega

2015. aasta oktoobri lõpus andis peapiiskop Urmas Viil­ma EELK koostöömedali Torontos tegutseva matusebüroo Humphrey Funeral Home ametnikule Wayne Hamiltonile (fotol).

EELK tunnustus anti pikaajalise usaldusväärse töö eest kohalike eestlaste matuste korraldamisel. Wayne Hamilton kannab auga seda medalit rinnas igal sobival võimalusel. Et me peaaegu ei kohtugi temaga muul puhul kui matusel, valmistasid EELK Toronto Peetri koguduse juhatuse liikmed Kairi Taul-Hemingway ja Leena Liivet ette küsimused, millele hr Hamilton lahkelt vastas.

Kust tuli mõte asuda tegelema matuseteenuste äriga?
Kasvasin Ontario lõunaosas talus koos vanemate ja õega. Ühel päeval küsis isa, kas mul on tahtmist selle talu pidamine oma õlgadele üle võtta. «Ei, seda küll mitte!» vastasin. Neil aegadel oli talupidamine isegi siin Kanadas isalt poegadele pärandatav tegevus. Mina aga teadsin juba siis, et olen inimestega suhtlejaks loodud. Pealegi olin kohaliku väikelinna matusebüroosid jälgides saanud aru, et nende ametnikud olid viisakad, hästi tuntud ja lugupeetud.
Vähetähtis polnud noorele mehele ka nende soliidne välimus ja alati väljapeetud kombed. Sellist käitumist pidasin ma eeskujulikuks ja tahtsin ise ka selliseks saada. Tundsin kutsumust kodanikke aidata. Nii seadsin sammud Toronto linna poole ja asusin õppima matusebüroo ametnikuks Humber College’is, kus kaheaastane programm kulmineerus ametliku litsentsi saamisega. 1972. aastal asusin tööle Murray Newbiggingi matusebüroos.

Millal ja kuidas algas koostöö eestlastega?
Kui Toronto Peetri kirikut 1955. aastal Mt Pleasanti tänavale ehitati, asus meie matusebüroo kiriku lähedal sama tänava ääres. Ka matusebüroo omaniku ja Peetri kiriku tolleaegse vaimuliku õp Oskar Puhmi lapsed olid omavahel sõbrad. Kui hr Murray New­bigging vahetult pärast minu sinna tööle asumist ootamatult suri, võttis tema lesk firma juhtimise üle ja andis mulle ülesandeks eestlaste matuste korraldamise.
Olen ise šoti päritolu ja leian, et seesama põhjamaine  vaoshoitus on omane nii mulle kui eestlastele. Mitte et me emotsionaalsed poleks. Oleme küll, aga seda igaühele ei näita. Praegu, 70aastaselt, olen osalise koormusega tööl ja tegelen ainult eestlaste matustega. Saan eesti keelest paremini aru, kui arvata võib, ja suudan eesti keeles kaasa laulda kõiki matusekoraale.

Mille poolest erineb eestlase matus kanadalase matusest?
Erinevusi ikka on. Esiteks kanadalased ei pane kirstule mulda. See tundub pigem Balti- ja Skandinaavia maade komme olevat. Kanadalaste matustel on ka lahtine kirst ebatavaline. See ei ole üldse mõeldav anglikaani matusetalitustel, kus vaimulik kõneleb peamiselt leinajatele lohutuseks ja lahkunule liigset tähelepanu ei pöörata. Ka on eestlaste matusetalituse osaks kujunenud järelehüüded. Kanada üldise matusetalituse traditsioonis on see võõras.
Muljetavaldav on eestlaste sinimustvalge kasutamine. Talituse ajal on alati kirstu juures Eesti lipp või on puusärk trikolooriga kaetud. Kanadas saab selline auavaldus osaks ainult suurtele riigiametnikele ja militaartöötajatele.

Kas selline töö pole masendav? Kuidas hoidute depressioonist?  
See, millega ma tegelen, ei ole töö, vaid kutsumus. Aeg-ajalt on see ka rusuv, aga mitte kunagi masendav. Pakun väga vajalikku teenust. Kui suudan inimesi nende mures kuidagi aidata, teeb see ka mulle endale rõõmu. Ma võrdlen seda hambaarsti ametiga. Keegi ei taha sinu juurde visiidile tulla, aga paraku mingil ajal osutub see vältimatuks. Üritan olla positiivne ja empaatiline. Olen õppinud enda ja oma klientide emotsioonidega toime tulema.
Aga üks asi, mida paljud minu kohta ei tea, on see, et ligi 30 aastat tegutsesin ka klounina shriner’ite organisatsioonis. Tegime haiglates viibivate laste heaks palju heategevustööd. See oli hea vastand tõsidusele, mida mu töö matusebüroos nõuab.

Mis on kõige kummalisem soov, mida teilt on palutud?
Sõber oli lahkunud siit maailmast ja oli palunud, et ma korraldaksin ta matuseid nii, et klounina lõbustaksin peielauas lapsi. See oli minu jaoks tõeline dilemma – need kaks asja ei sobinud kuidagi kokku. Aga see oli mu sõbra viimne soov. Lõpuks otsustasin, et teen matuse väärikalt ära, aga peielauas panen ainult klouni nina ette ja teen lastele õhupallist figuure. Loodan, et sõber leppis selle kompromissiga.

Millised on teie tulevikuplaanid?
Kavatsen eestlaste teenindamist jätkata nii kaua, kui nad mind vajavad. Ei kujuta ette, et istun päevad läbi kodus. Suhtlemine on mulle endiselt oluline ja mul on hea meel, et mind usaldatakse omaste ärasaatmisel kaasa aitama. Ma pole veel ka Eestis käinud, aga tahaks väga seal kord ära käia.
Tõlkinud Mart Salumäe

EELK Toronto Peetri koguduse aastaraamat ELU, 2015.