150 aastat koorilaulu Kolga-Jaanis

„Taevasse tõusku me lootuste loit“ – see Kolga-Jaani koguduse segakoori lipukiri aastast 1939 ütleb meile nii mõndagi.

Teatud mõttes antakse sellega edasi kogu meie siinse ühistegevuse ja seltskondliku elu aade ja eesmärk. Eesti ajalugu on liiga sageli täis süngeid ja pimedaid perioode. Ent hämaratele aegadele järgnevad ikka ka helgemad ja valgemad päevad ja aastad. Ega muidu ei laulnud Karl Ristikivi sellest, et temagi on käinud Arkaadia teel, kuigi sündis saunas.

Laulutraditsioon kannab
Ühiselt lauldud laulud annavad ka kuulajaile lootust, väge ja tervist. Kolga-Jaani rahva laululembus on tõsine, igatsev ja valus. Siinseis hiites puhkavad mitmed suure väega arbujad, kes kandsid muinasaegade muistseid laulutõrvikuid Tartusse 1869. aasta esimesele üldlaulupeole. Laulupeod ongi olnud lootuse peod, mis tõstavad üles meie raskeid ja murelikke mõtteid, vahel ängi täis lootusetusest. Hingeliigutavad helid teevad imet. Isegi metsa- ja rabataguste talude mornid mehed ja rühmamisest väsinud naised tõstavad pea ja jäävad kuulatama. Nende pojad ja tütred ei häbene oma maavillast küla ja selles askeldavaid, päris omi tuttavaid kaasteelisi, loomi ja lindegi.
Tänase päevani liigub meie kihelkonnas, alevikus ja koguduses selle koori kunagiste lauljate järeltulijaid. Üks neist, Hillar Taska kannab oma mälus, südames ja hinges rohkesti pärandkultuuri lauluviise, ütlemisi ja mõtteteri. Neist üks kuuluvat kunagisele Eesti suurmehele ja ärkamisaja tegelasele Karl August Hermannile: „Rändaja! Kus laul – sinna istu maha. Paha rahvas sellest kuuldagi ei taha!“
Kolga-Jaani vaimne rikkus ja suurus ongi tema sügavad ja pikad kultuurivaod, mis ulatuvad tänasesse. Vanade meenutustes kõlab meie rahva vaimne pärand sageli – küll veel fragmentaarselt, ent siiski varjatumalt muu jutu ja tegemiste vahel, mõneti vargsi, mõneti uhkelt.

Talutarest alguse saanud
Nii kogunesid Kolga-Jaani tublid memmed ja taadid koos oma ärksate poegade ja tütardega 150 aastat tagasi kiriku laulukoori. Koolmeister ning aktiivne seltsitegelane Jaan Rümmel (1847–1936) oli see, kes juhatas Siruli koolitalus Eesnurga külas seda esimest koori. Valitud koorilauljatega osaleti edukalt 1869. aasta üldlaulupeol.
1887. aastal tuli ta oma lauljatega Tartus rahvapeol esimesele kohale, auhinnaks kuldrõngaga taktikepp, millel kiri „I võit Vanemuine 1887“. Jaan Rümmeli käsitsi kirjutatud noote oli 12 kausta, igas kaustas 100 laulu. Sellest saab järeldada, millise armastusega koorilaulu vastu töötas esimene kirikukoori juht Kolga-Jaanis.
Jaan Rümmeli 25 aasta pikkust tööd Kolga-Jaani koguduse kooriga on hiljem jätkanud Jüri Tiedt, Andres Vanaus, Tõnis Lepik, Johanna Hubel, Ilmar Suurorg, Liivia Viks, Taimo Terasmaa, Merike Villems, Jaanika Põder (Ruubel), Mari Tooming, Einike Roosioja ja Thea Pärnamets. Paljud neist on pidanud kirikus ka organisti ametit.
Koor on osalenud maakondlikel ja üleriiklikel laulupidudel, käinud välisreisidel Soomes ja Saksamaal ning külastanud kevadiste väljasõitude ajal eri kogudusi ja paiku Eestimaal. Uue aasta alguses otsime uut dirigenti oma segakoorile, sest praegune läheb tagasi välismaale.
Kolga-Jaani laulutraditsiooni on edasi viinud ka Villem Reimani nimelise rahvamaja juures tegutsev segakoor Jaaniko Liisi Toomsalu juhatusel. Käesoleva aasta lõikustänupühal toimus Kolga-Jaani kirikus muusikaline missa koos Jaaniko koori ja Viljandi Jaani koguduse ansambliga Iiris (juh Tuuliki Jürjo). Jutlustas praost Marko Tiitus, kes puhus indu hõõguvaisse südameisse. Et taas leiduks neid lauluhuvilisi, kes panevad südamed tuksuma tervisest ja tänust. Koorilaul oli vägev ja aitas kohalviibijatel leida paremaid mõtteid. Imekaunid inimhääled kõlasid kokku.
Peeter Parts,
Kolga-Jaani koguduse õpetaja