1991. aasta suve lõpuks oli Halliste kirik valmis ning Eesti vaba

Kalev Raave oli 65aastane, kui tuhast tõusnud Halliste kirik toomapäeval, 21. detsembril 1991. aastal taaspühitseti. See oli ühe mehe imetegu, mida toetas usk. See oli tema elu ja töö viimane vaatus.

65aastase mehena oli ta oma töömehetee läbinud, aga mitte vaimuliku tee. Ta on öelnud: „Oma pattude suurust ja sügavust ma tunnen ja tean. Olen selle eest käinud läbi puhastustulest vanglasolemise näol ja leidnud lohutust-lunastust Halliste kiriku ülesehitamises ning hingekarjasena Issandat ja kogudust teenides.“ 

Praost Herbert Kuurme (1911–2005) on küsinud, kuidas sattus Kalev Raave, julge ja ettevõtlik mees, Hallistesse. Ja vastab ise: „Seda küsitakse juba nüüd ja veel sagedamini tulevikus. Sellele küsimusele võime vastata: Jumal saatis. Muidugi on sellises vastuses sügav tõde. Jumal on ikka tarvitanud oma plaanide teostamiseks inimesi.“

Katkematult läbi raskuste

Halliste kogudusel on pikk ajalugu, liikmete arv erinevatel kümnenditel olnud 50–800. 

Tegevus on olnud järjepidev, ka sõja-aastail, kui koguduse õpetajana teenis Richard Võlli (1940–1944), kuni ta valekaebuse põhjal arreteeriti ja 12 aastaks Kolõma sunnitöölaagrisse saadeti. „Jumalateenistused toimusid segamisteta ja takistusteta ning ära jäi jumalateenistus pühapäeval, 6. juulil 1941. a, mil kommunistlikud väesalgad võidukate Saksa sõdurite eest Hallistest rüüstates ja hävitades läbi põgenesid.“ (Halliste kiriku ja kihelkonna ajalugu (1211–1944). Werner Zwiebelberg, 1942, 2003)

Halliste kalmuaeda sängitatud keerulise saatusega õpetajast Paul Uibopuust sai kirikuta koguduse õpetaja 1961. aastal. Ta ostis Hallistesse aiaga maja, tegi sinna kirikusaali, kus kogudus koos käis. Õpetaja Peeter Parts, kes tuli Hallistesse Paul Uibopuu surma järel, meenutab: „Jumalateenistused toimusid üsna turvalises ja soojas õpetaja Uibopuu majas, mis hõlmas poolt hoonet vanas palkmajas. Paul Uibopuu lesk tahtis oma maja Kulla alevikus aga maha müüa, siis pidime kiiresti alustama kiriku varemetes käärkambri hädapärase remondiga. Pidime otsima sinna võimalusi uute uste ja akende leidmiseks. Otseselt kiriku altaritaguse käärkambri kivikatus ei lasknud vett läbi, seega remondi suurus ei olnud kolossaalne. 

Lõpuks saime 1986. a jõuludeks kolida käärkambrisse, mille keskele ehitasime altari ja jõuluteenistus võis alata. Muidugi puudus meil elekter ja sellest ei tundnudki keegi puudust. Vasksetes seinalühtrites süütasime küünlad ja mõned paarimeetrise jõulukuuse küljes. Jõulukogudus seisis rahulikult püsti ja inimeste silmadesse oli kirjutatud üksainus sõna – TÄNU. Harmooniumihelid saatsid kõlavahäälelist kogudust, nagu kunagi Oberstdorfis laulu „Püha öö“ sünnikodus.

Küünalde valgus peegeldus akendelt nagu hologramm, kus valgus kasvatab oma allikaid mitmekordseks. Õhus oli tunda pühaduse lähedust, mida pole kunagi varem ega hiljem enam tajunud. Ühtäkki anti kogu toonase ateistliku ajavaimu kandvate inimeste sisse uut rammu, kinnitust ja lootust. Tõepoolest meile oli täna sündinud Õnnistegija Taaveti linna Hallistes.“ 

Peeter Partsi sõnul oli jõuluteenistusel ka Kalev Raave perega. „Lõpulaulu lõppedes, peale vaikusepalvet, ulatas Kalev Raave mulle oma terekäe, naeratades oma reibast naeratust, ja sõnas: „Peeter, ma tulen sulle appi!“ See ei olnud ainult Kalevi tulemine, see oli midagi enamat. Kasutagem oma tagasihoidlikke vahendeid tänulike ja ustavatena, küll siis juhtub meiegi elus midagi enamat, mida me ei oska oodata ega unistadagi. Teda inspireeris pisukese Halliste koguduse karjake nii, et ta otsustas juba järgmisel, 1987. aastal praost Herbert Kuurme õhutusel tulla Hallistet teenima.“

Peeter Parts on meenutanud oma teenimisaastate algust Hallistes, kui kiriku seintel kasvasid mättad ja põõsad. Pikihoones haigutas sügav auk, millesse oli aastatega kogunenud risu ja kasvanud käsivarrejämedused puud. Sarnases seisus oli ka enne taastamist varemetes Tori kirik, millest nüüdseks on saanud esinduslik sõjameeste mälestuskirik. Imed ei ole Eestimaal otsa saanud.

Võimsa jõuga vedur

Tavaks on olnud, et Halliste kogudust teeniv vaimulik teenib ka Mõisaküla ja/või Karksi kogudust.

EELK konsistoorium määras Kalev Raave 1. oktoobrist 1988 teenima Karksi ja Halliste kogudust, 4. detsembril 1988 seati ta Karksi kirikus vaimuliku ametisse. 1989. a varakevadel hakati ehitama Halliste kirikut. 23. märtsil 1996. aastal ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit Kalev Raave tema 70. sünnipäeval õpetajaks ja pani kaela hõbedase ametiristi.

Jaak Allik on kirjutanud: „Halliste kiriku taastamine on ühe inimese – Kalev Raave – sooritatud inimlik imetegu. Suurim ja lähim, mida olen oma silmadega näinud ning õnnelik olnud, et selleks ise pisut kaasa aidata sain. Raave käivitatud üle-eestiline abistamiskampaania on ilmselt uuema aja kõige võimsamaks taoliseks ürituseks, võrreldav kunagiste Aleksandri-kooli ja Estonia teatrimaja korjandustega. Ja ime sai teoks. Abi tuli nii Soomest kui ka Saarest ja Raave saavutas kõik, mida ta palus ning soovis kuni valitsuse kingitusena Toompea lossist toodud tšehhi kristallist kroonlühtrini välja.“ (Eesti Kirik 13. dets 2006)

Olen ajakirjanikuna jälginud Halliste kiriku taassündi ja elanud kaasa Kalev Raave uskumatuna tundunud tegevusele, kui said tõeks tema prohvetlikud sõnad: „Nagu kerkib varemetest Halliste kirik, nõnda tõuseb põrmust kogu Eesti. Ja saab vabaks.“ 1991. aasta suve lõpuks oli kirik valmis ning Eesti vaba. Ligemale 13 aasta jooksul, mil Kalev Raave teenis Halliste koguduses, ristis ta üle 1500 lapse ja täiskasvanu, leeritas ligi 500 inimest, laulatas 60 paari, mattis veerand tuhat lahkunut. Armulauda jagas umbes 15 000 armulaualisele.

Kalev Raave kaasteeline Helmut Mõtsnik on öelnud: „Näib olevat nõnda, et inimesed jagunevad kolme gruppi: vedurid, sidurid ja pidurid. Ühed on eestvedajateks ühiskondlikus elus, teised tulevad sellega kaasa, kolmandad toimivad edasiliikumise piduritena.Ta oli võimsa jõuga vedur, kelle Jumal saatis Halliste kirikut varemetest üles ehitama. Jumal on ikka tarvitanud oma plaanide teostamiseks tema õnnistusega varustatud inimesi.“ 

Nagu kerkis kirik, kerkis Hallistesse ka uus koolihoone, millest Kalev Raave lootis 1995. aastal, kui hoonele nurgakivi pandi, esimest kristlikku kooli. Kooli nurgakivi panekul osalesid Arnold Rüütel, Urmas Tuuleveski, Jaak Allik ning projekti autorid Ene ja Andres Mänd. Kõne pidas kooli direktor Ene Staalfeldt, kes juhtis kooli 35 aastat. Ta meenutab, et Kalev Raave oli kohal olnud vaid kaks nädalat, kui tuli kooli ennast tutvustama. Et täna on kiriku kõrvale ehitatud uhke Halliste valla ainus kool, on samuti suuresti tänu Kalev Raavele. Koolis alustas Malle Neerot religiooniõpetusega 1993. aastast. Tasapisi, esialgu omadele hingehoidlikke hommikutunde korraldades. Halliste põhikooli hoone valmis 1998. aastal.

Emerituuri jäänud, kirjutas Kalev Raave raamatuisse oma elu ja Halliste loo. Dokumenteeritud ja fotodega varustatud kroonikalik „Ütsainus Halliste“ (2002) ja „Üksainus elu“ (2003), samuti Halliste koguduse aastaraamatud lasevad meil näha Kalev Raave elutöö mastaapsust ning nii paljude inimeste kaasatust pühasse üritusse ning ühe pühakoja tõusmist tuhast. Kalev Raave armastas inimesi enda ümber ja hindas nende panust ühisesse teenimisse. Kui sirvida raamatuid, leiab sealt piltidelt inimesi ja kollektiive, kellele Kalev Raave sai olla tänulik. Näiteks on seal nii president Lennart Meri kui ka ustav koguduseliige, lihtne maanaine Salme Mägi, aga ka pereliikmeid.

30 aastat tagasi ehitasid Halliste kiriku üles Eesti rahvas, toetajad välismaalt ning Kalev Raave ennastsalgav entusiasm ja tohutu organiseerimisvõime. Osakem seda hinnata ja mäletada.

Sirje Semm

Mälestuskild

Peeter Parts: Minu esimene juhatuse esimees on aga unustamatu Salme Mägi. Toona umbes 50aastane, kena pikka kasvu tugev maanaine. Tema nimi vastas ta olemusele täielikult. Mantel ta seljas oli pisut õlgadest kitsas. Rätik korralikult peas ja lõua alt kinni seotud. Oli tunda ausa ja tubli eesti maanaise turvalist olemust. Lapsi tal polnud, vihkas kolhoosikorda ja nuttis taga vana hääd Eesti aega. Seega meie ilmavaade läks kenasti kohe ühte. Tema mehine hääl andis aga selgelt mõista, et nalja pole sellega, kes Salmet võib vihastada. 

Ühel mu esimesel koguduse juures peetud sünnipäeval tuli Salme lillede ja tordiga Mõisakülla. Mind nähes, Heki tänava õues, võttis mu sülle ja viskas õhku, vist oli see 25 korda! Kui Salme peaks siinse „kurja“ ilma teedel veel liikuma, siis teadku ta, et on mu südames praegugi. Niisugust sõpra on võimatu unustada! 

Kalev Raave

Sündinud 20. märtsil 1926. aastal Tartumaal Konguta vallas.

Koolis käinud Valgas.

1945. aastast tegi tööd ajakirjanikuna Pärnus, Viljandis, Tallinnas, Tartus. 

Võrtsjärve kolhoosi esimees 1962–1976.

Tööaeg Tallinnas 1976–1981: põllumajandusministeeriumis, Noorsooteatris.

1981–1986 sovhoosidirektor Valgamaal.

1986. a kuus kuud Patarei vanglas.

1988–2001 Halliste ja Karksi (1988–1992) koguduse vaimulik.

1992–1995 Riigikogu liige.

Surnud 4. märtsil 2004 Viljandis.

Halliste Püha Anna kiriku taaspühitsemise 30. aastapäeva jumalateenistus toimub pühapäeval, 19. detsembril kell 16; jutlustab piiskop Joel Luhamets.

Halliste Püha Anna kirik

Esimesi teateid kiriku (kabeli) olemasolust on 16. sajandist.

1654. a ehitati uus kirik.

10. juunil 1863 süttis kirik välgunoolest. Uus kirik õnnistati 1867. a.

Kirik süttis kulupõletamisest 28. aprillil 1959. a ja jäi 30 aastaks varemeisse. Säilisid käärkamber ja põlenud tornikönt.

Kiriku taastamist alustati 1989. aastal. 13. nov 1988 moodustati Halliste kiriku päästekomitee, 7. veebr 1989 arutati kiriku taastamise küsimust EKP Viljandi Rajoonikomitees. 28. aprillil 1989 pandi kirikule nurgakivi. 

1990. aasta jõulude ajal oli kirikus tellingute vahel 10 teenistust ja kontserti.

Kirik valmis suve lõpuks 1991, pühitseti 21. detsembril 1991.

Kirikus on u 800 istekohta.

Halliste kogudust teeninud vaimulikke alates 1941. aastast

Richard Võlli (1911–2002) – Hallistes 1941–1944

Alfred Kõiv (1899–1979) – Hallistes 1945–1961

Paul Uibopuu (1910–1984) – Hallistes 1961–1979

Peeter Parts (snd 1960) – Hallistes 1986–1988, jutlustajana al 1984

Kalev Raave (1926–2004) – Hallistes 1988–2001

Jaan Tammsalu (snd 1960), praost – Hallistes hooldajaõpetaja 2001–2002 ja 2004

Enri Pahapill (1962–2019) – Hallistes 2002–2004

Kalle Gaston (snd 1970) – Hallistes 2004–2010

Matis Rego (snd 1963), diakon – Hallistes 2011

Marko Tiitus (snd 1971), praost – Hallistes hooldajaõpetaja al 2010

Halliste kiriku altarimaal

Kunstnik Jüri Arrak on meenutanud: „Kui ma 1989. aasta algul Kalev Raavele helistasin sooviga Halliste kirikusse altarimaal teha, siis mõtlesin, et olgu see minu panus ja kingitus. Minu kujutluses oli suur värviline rist, mis valitseks altariruumi. Kristus ristil? Raave ütles, et kogudus tahab õnnistavat Kristust. Mul tuli seepeale idee teha Kristuse kaks seisundit – õnnistav ja lunastav, ning Püha Vaim üleval. Tegin uue pliiatsikavandi ja 1990. aasta kevadel võeti see vastu.

Neljast osast koosneva ja nelja meetri kõrguse töö ülestõmbamine kirikus oli tohutult raske, alusraam on ju tammepuust. Aga võtsime hulga mehi kokku, see oli päris huvitav. Ja saime üles. „Minu“ Kristus on Hallistes juba 1990. aastast. Pärast õnnistamist ja kiriku avamist ei käinud ma Hallistes õige mitu aastat. Siis, kui läksin, seisin uksel, ja mõne sekundi jooksul käis peast läbi mõte – kas tõesti olen mina selle teinud?“ 

Allikas: Eesti Kirik 15. dets 2006