2. veebruar – küünlapäev
/ Autor: Kaido Soom / Rubriik: Uudis / Number: 31. jaanuar 2018 Nr 5 /
Küünlapäevaga lõpeb jõulusündmustega seotud periood kirikuaastas. Seda päeva on kirikus tähistatud alates 4. sajandi keskpaigast. Tähtpäev lõpetab sisuliselt jõulutsükli.
Küünlapäeval pühitseme Issanda templissetoomist tema 40. elupäeval. Õnnistades last ja tema vanemaid ülistab vana Siimeon Jumalat pääste eest, mille ta on valmistanud kõigi rahvaste silme ees, ja valguse eest, mida ta on andnud paista oma rahvale iisraelile. Vaga Siimeoni sõnad näitavad, et Jumala Vaim andis talle märku sellest, et Jeesus on Jumala poolt tõotatud maailma Päästja. Jeesuses täitusid eri inimpõlvede ootused.
Teine teema, mis tuleb küünlapäeval esile, on valgus, mis tuli Kristuses maailma. Küünlapäeva nimetus on pärit keskajast, mil sellel päeval pühitseti aasta jooksul kasutatavad kirikuküünlad. Küünal on kiriklikus traditsioonis meenutamise ja lootuse sümbol. Nii on enesesse vaatamiseks ja Jumala poole pöördumiseks hea süüdata küünal ja mõelda elu mõttele ja sihile. Maailma valgus ja rahu tuleb siis meie sisse ja me võime seda jagada teistega.
Eri rahvad tähistavad küünlapäeva erinevalt. Eestlastel on see päev teistsugune kui teistel rahvastel, sest see päev on ka Tartu rahulepingu meenutamise päev. 2. veebruaril 1920. aastal sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Meie jaoks on põhjust olla tänulik rahu, vabaduse ja iseseisvuse eest.
Ka meie põhjanaabrid soomlased tähistavad küünlapäeva. Nemad on selle päeva tähistamise lükanud pühapäevale. Sel puhul Elimäe kirikus toimuv missa kantakse üle 4. veebruaril kell 10. Televisioonis ülekantava teenistuse jutluse peab Mikkeli piiskop Seppo Häkkinen. Teenistust võib jälgida ka interneti vahendusel. Põhjanaabrid alustavad küünlapäeval ühisvastutuskorjandust, millega võideldakse maailmas näljahäda ja vaesuse vastu.
Kaido Soom
