65 aastat suurest massiküüditamisest

On kuupäevi, mis ei tohi ununeda eesti
rahva mälust. Üheks niisuguseks on 14. juuni aastal 1941.

Õieti peame meenutama sellega koos ühtekokku
viit küüdituslainet. Nende käigus viidi külmale maale umbes 35 000 inimest.
Kodumaale tagasi jõudsid vähesed. Lisame siia vastupanus hukkunute umbes 10 000
nimetut hauda Eestimaa metsades ja soodes. Läänemere lainetes hukkunud umbes
7000 paadipõgenikku, kes võtsid ette ohtliku teekonna läände pääsemiseks.

Küüditamisel ei nuheldud inimesi selle
eest, mida nad olid teinud, vaid selle eest, kes nad olid. Eesmärgiks oli
hävitada meie vaimne eliit ja murda rahva eneseteadvus. Juuniküüditatute
koguarvuks loetakse veidi üle 10 000 inimese, kellest 36–38% olid alaealised.
Väljasaatmisele kuulusid iseseisva Eesti riigi loojad, pastorid ja koguduste
aktiiv, poliitikud, haritlased, riigiametnikud ja rikkam rahvas koos
perekondadega. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri
enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi-talvel. 1942. aasta kevadeks oli
umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada.

1949. aastal küüditati üle 20 000 inimese,
peamiselt varem arreteeritud meeste perekondi ja talurahvast, et kaotada
metsavendade toetamise tagamaad ja murda vastupanu kolhooside loomisele. Ette
oli nähtud küüditada 30 000, kuid ligi 10 000 pääses pakku ja hakkas end
varjama.

Memento Represseeritute Registri Büroo
andmeil hukkus 50 okupatsiooniaasta vältel 274 260 eestimaalast, seega umbes
23% Eesti Vabariigi tolleaegsest elanikkonnast. Deporteeritute hulgas ka 6170
kuni 16aastast last, viis 1–2 kuu vanust imikut ja 11 kuni aasta vanust last.
Vanurid ja voodihaiged kanti isegi kanderaamiga loomavagunitesse.

Tänaseks on paljud ohvrid ja timukad läinud
ajast igavikku. Kord jõuavad nad suure kohtuniku ette. Verejäljed ja haavad
meie rahva ihus jäävad püsima aastasadadeks. Teadmine, et brutaalne vägivald
võib kohata iga inimest, on saanud meie rahva kustumatuks kogemuseks.

Oleme sellest päevast jõudnud juba 65 aasta
kaugusele. Järjest vähemaks jääb meie hulgas neid, kes küüditamisõuduse ise
pidid läbi elama. Samas on suuremal osal eesti perekondadel otsene side
okupatsioonivõimude vägivallaga. Siiski on põhjust karta, et leinapäeva
tähendus tuhmub eriti noorema põlvkonna jaoks, vältimaks seda, on vaja toda
päeva väsimatult meelde tuletada.

Leinapäeva tähendus muutub paratamatult
ajaga. Kindlasti mäletame 14. juuni tähistamist pöördeliste 1980ndate lõpus ja
1990ndate alguses. Tuhanded inimesed panid küünlad raudteele põlema, sealt
algas meie vanemate tee tundmatusse. Paljudele surmatee. Peeti koosolekuid ja
mälestuspalvusi. Rahvas elas uuesti läbi oma minevikku.

Nüüd tuleb kahjuks kiriku või
represseeritute organisatsioonide kutsel kokku väike grupp inimesi kirikute ja
mälestusmärkide juures. Kas hakkabki juba tuhmuma leinapäeva tähendus?

Vabadusvõitluse ajal oli 14. juuni üks osa
Eesti uuest, lähedaseks saanud ajaloost. Tookord süüdatud küünlad polnud ainult
Siberisse saadetute mälestamine, vaid hoiak taas iseseisva Eesti riigi
toetuseks. See oli lähiajaloost võetud kindlustunne ja tõotus, et nüüd teeme
seda, mis oli Siberisse viidud rahva poegade ja tütarde püüd. Tänaseks on eesti
rahvas vabadusega harjunud ja nende traagiliste kuupäevade mälestamine ei
kõneta nii teravalt.

9. juunil 2001 andis president Lennart Meri
Haapsalu piiskopilinnuses Murtud Rukkilille märgi Siberist naasnud elavaile ja
tegi ühe erandi, asetades märgi ka toomkiriku emaaltarile. President ütles: «Mu
kallid sõbrad, Murtud Rukkilill on meie ilus hüvastijätt minevikuga. Meie ei
unusta neid, kes on meist maha jäänud kalmuküngaste alla, mida enam nähagi ei
ole. Me ei unusta kunagi neid, kes on jäänud sündimata, sest mehed lahutati
naistest. Aga me läheme edasi mitte vihatundega südames, vaid selle teadmisega,
et ainult meie ühtsuses on meie tulevik ja seda ühtsust me praegu peamegi nagu
usinad sepad oma alasilt kuumalt teile kätte andma.»

 

Küüditamise 65. aastapäeva tähistamisel
11. juunil Vancouveris peetud kõne.