Teed, mis viivad osadusse

EELKs töötab hetkel 22 inimest, kellel on viie misjoniorganisatsiooni kaudu oma toetajaskond. 22. aprillil kohtusid nad Äksis kevadisel misjonäride osaduspäeval.

Kaheksat läkitab soomlaste Evangeelne Misjoniühendus (ELY): Kari Tynkkynen, Titta Hämäläinen, Pia ja Tero Ruotsala ning Oiva Hujanen, Eesti kogudustest Lea Saar, Anna Makeev ja Samuel Reinaru.  

Nelja läkitab Soome Luterlik Evangeeliumiühendus (SLEY): Kirsi Vimpari, Liisa Rossi, Kirsi ja Rami Haaponiemi. 

Nelja läkitab Soome Evangeelne Luterlik Rahvamisjon (SEKL): Kirsti Malmi, Anna-Maija ja Veijo Olli ning noor praktikant Emil Hedin.

Kolme läkitab soomlaste Rahu Sõna (Rauhan Sana): Esa Luukkala ning EELKst Marika ja Lev Lekarkin.

Kolme läkitab Norra Misjoniselts (NMS): Ave ja Magne Mølster ning Ucrew’ noor praktikant Anneli Aasemoen Aardal.

Sarnase staatusega töötajaile pakub misjonikeskus kaks korda aastas võimalust kokku tulla.

Osaduspäev Äksis

Tänavukevadine misjonäride osaduspäev sai teoks 22. aprillil Äksis siinse koguduse õpetaja ja misjonikeskuse juhataja Esa Luukkala kutsel. Et osadus on vajalik, tuli kohe välja abielupaar Olli tutvustamisel, kes on hiljuti saabunud Eestisse pärast tööaastaid islami kultuuriga maal, kus ei võinud ennast ametlikult üldse misjonäriks nimetada ning kus teenimine muutuski võimatuks.

„Raske oli end tunda kollektiivi liikmena,” meenutas staažikas medõde Anna-Maija. „Eestis on küll külm ja pime, aga inimesed on rõõmsad ja vahetud,” kiidab ta uut kodulinna Pärnut, kus esialgu on ülesandeks õppida eesti keelt. 

Ucrew’ noore praktikandi Anneli Aasemoen Aardali tööaasta Pastoraadis peamiselt meediatööl hakkab lõppema. Neiu teab, et hakkab Eesti järele igatsema. „Meelde jääb siinsete kristlaste osadus, kes justkui kõik üksteist tunnevad,” toob ta välja. 

Ema poolt soomlane, isa poolt rootslane Emil Hedin on aasta algusest teeninud Lasnamäe koguduses. Muusikaliselt andekas noormees unistab noortetööst praostkonna tasandil, et praegused üksikud ettevõtmised ei jääks vaid mõne koguduse asjaks. Ta imetleb, kuidas kristlik usk pärast poolt sajandit ateistlikku võõrvõimu siin tõusuteel on: „Kristusele on kõik võimalik!”

Teenimispaigast teenimispaika

Pia ja Tero Ruotsala andsid teada, et asuvad sügisest põhikoormusega tööle Kambodžas ning saavad Eestile pühenduda vaid 10% ulatuses. Liisa Rossi läheb aga suve lõpust pooleaastasele perioodile Soomes, et külastada oma läkitajaid ja tegeleda misjonikasvatusega. Siiajääjail saabus nukrutsemise hetk, millest aitas kohe üle Janne Hassinen, Soome vaimulik ja psühhoterapeut, kes viibis parajasti Äksis Esa Luukkala vabatahtliku mentorina misjonikeskuse juhataja töös. 

„Kiriku ülesanne on juhatada rahu teele,” oli superviisor Janne sõnum. „Kuidas? Tuleb teadvustada, kuidas töö meid mõjutab: iseennast, meeskonda, suhteid. Raskuste tekkides on kerge tõmbuda oma mulli või kritiseerida. Kirikutöö mõte on aga osaduse loomine. Esmalt õpin tundma ennast, siis teisi inimesi ja olukordi, selleks et areneda.” Esa tunnistab tänulikult: „Janne aitab mul juhi rollis kasvada.”

Vabatahtlike kaasamisest

Piiskop Anti Toplaane pikem teema oli „Vabatahtlike kaasamine koguduse töösse”. Ta alustas misjonäride kui kirikuõpetajate tihti nähtamatuks jäävate abiliste tänamisega ning tõdes, et temalegi pole võõras üksinduse tunne. „Keda saaksin usaldada, oma mõtteid jagada?” tutvustas ta koguduste õpetajatele nii tuttavat küsimust. Arenguvõimalusi jagub: ilmikute hulk kiriku juhtimise eri tasandites praegu suureneb ja EELKs on lõpuks saanud aeg küpseks Alfa kursusega alustamiseks.

„Vabatahtlikkus pole mitte lihtsalt abiks, vaid on kiriku struktuurne osa,” võtab Saaremaa mees oma tunnise ettekande kokku paigas, kus on sündinud meie õ-täht. „Olen Äksis esimest korda,” märkis piiskop naljatamisi. 

Piiskopilt küsiti, kuidas vältida uue aktiivse koguduseliikme lahkumist. „Vaadake laiemalt kui see üks kogudus,” soovitas kirikujuht. „Rääkige pastoriga. Rääkige piiskopiga. Leiame koos talle sobiva koha. Oluline on, et inimene saaks oma kutsumust rakendada!”

„Vabatahtlik ja piiskop võivad küll tunda end võrdväärsetena,” tõi omast kogemusest julgustava näite Venemaal Ingeri kirikus üles kasvanud Anna Makeev, kes praegu teenib Sauel. „Ennast saab tunda misjonärina, kui Jumala sõna tuntakse sügavuti. Vaja on ühiseid arutelusid ja vaimuliku nägemise õppimist, et kogetaks: kogudus on meie pere!” Noortejuht Kirsi Vimpari kinnitas samuti: „Noored vajavad usaldamist, aga sama tähtis on ka nende toetamine. Mitte et öeldakse lihtsalt: tehke ära!” 

Misjon 112 tegevus

Teine pikem ettekanne tuli Annely Neame’ilt: „Misjon 112 tegevusest”. Koostööprojektis Norra Misjoniseltsiga osaleb perioodil 2025/26 üle Eesti 12 meeskonda: koguduseliikmed + vaimulik. Tegevusi on peamiselt kaks: eelmainitud õpikogukondade kogunemised ning sellele lisaks töötoad „Kasuta oma ande!” kogudustes.

Annely toob näite, kuidas ühes koguduses mõeldi korraldada kiriku juures talgud, aga välja kujunes hoopis ühe lese abistamine koguduse teenimispiirkonnas. „Misjon 112 mõte ongi kasvada kogudusest väljapoole. Aluseks on palve,” kinnitab Annely.

„Palvetatakse eri viisil, palvetatakse üksteise eest, kinnitatakse vaimulikult. Inimesed kogevad, et Jumal kasutab neid, neist on kasu.” Tema ettekannet illustreeris 240 fotot: „Loengu vorm ei anna seda tegevust edasi. Ühise pere vaim on vaja kätte saada!”

Käekõrval inimestega

Samuti misjonäride osadusse tulnud misjoniassessor Katrin-Helena Melderi sõnul on temal toeks misjonikomisjon, kus spetsialiste EELK eri asutustest. „Üksikisikud ei taga tegevuse stabiilsust, vaid kandepind peab olema laiem,” nõustub temagi.

Teisalt on assessori hinnangul alles nüüd jõutud arusaamiseni, et me ei pea vastu võtma kõike, mida misjoniseltsid pakuvad, vaid oskame ise öelda, mida vajame. 

Saku koguduse üks rajaja Ave Mølster võtab osaduspäeval kuuldu enda jaoks kokku: „Algul tuleb käia käekõrval inimestega.” Sobiv lõppsõna ka sellele loole.

Piret Riim