Tule, Püha Vaim, alusta minust

Nelipühasid nimetatakse sageli Kristuse kiriku sünnipäevaks. See on ilus pilt, kuid võib muutuda liiga ühekülgseks, kui mõtleme ainult tordile, õhupallidele ja õnnitlustele. Apostlite tegude raamatus sünnib kirik mitte piduliku lindilõikamise või asutamislepingu allkirjastamise, vaid Püha Vaimu tule, Peetruse südamesse lõikava tunnistuse ja kuulajate küsimuse läbi: „Mida me peame tegema?” Vastus sellele küsimusele oli lihtne ja selge: „Parandage meelt!”

Meie kirik ei ela praegu rahulikus ajas. Teoloogiliste arutelude ja peajumalateenistuse korra ühtlustamisega kaasnevad pinged on toonud esile valusaid küsimusi kirikukorrast, juhtimisest, õpetuslikust järjepidevusest, Pühakirja tõlgendamisest, pastoraalsest vastutusest ja üksteise usaldamisest. Need küsimused ei ole kõrvalised ega tühised. Neid ei saa lahendada vaikimisega või tehes nägu, et kõik on korras. Siiski kaasneb nende pingete ja küsimustega oht, et me hakkame nägema üksteises esmalt seisukohti, riske ja probleeme, mitte vendi ja õdesid Kristuses.

Parandage meelt! Meeleparandusest on lihtne rääkida nii, et see puudutab alati kedagi teist. Nemad peaksid ära kuulama, aru saama, omaks võtma, loobuma, kahetsema, muutuma. Selline meeleparandus ei ole veel evangeelium, vaid lihtsalt senisest vagamas ja õilsamas keeles esitatud eneseõigustus.

Kui Püha Vaim tuleb, siis mitte selleks, et pakkuda meile uusi ja tõhusamaid relvi kiriku ja maailma paremaks muutmiseks. Kui Püha Vaim meis oma tööd alustab, siis esmalt võtab meilt relvad käest – relvad, millega me üksteist haavame ja iseennast kaitseme. Ta paljastab meie hirmu, uhkuse, kibeduse, väsimuse ja eneseõigustuse. Ta ei tee seda meie häbistamiseks, vaid tervendamiseks. Ta lõikab meie südamesse, et me võiksime küsida: „Mida me peame tegema?”

Tule, Püha Vaim, ja näita meile, mida me peame tegema! Pean seda palvet paludes alustama iseendast. Ka mina pean meelt parandama, kui olen püüdnud kiriku jaoks keerulisi küsimusi lahendada rohkem omaenda pingutuste kui palve abil; kui olen lasknud vaidlustel  ja erimeelsustel kasvada suuremaks kui rõõm Kristuse evangeeliumist; kui olen vendades ja õdedes näinud esmalt probleeme, mitte inimesi, kelle eest Kristus on surnud; kui tõe eest seismine on minus muutunud kärsituseks või soov kõiki mõista on teinud mind kõhklevaks seal, kus minu ülesanne on olnud selgemalt kõnelda kiriku nimel.

Pean meelt parandama, kui olen rohkem rääkinud kui kuulanud, tormanud kui aega võtnud, etteheiteid teinud kui usaldanud. Tule, Püha Vaim, juhi meid meeleparanduse teele ja alusta minust.

Meeleparandus ei kaota kõiki meie erisusi, erimeelsusi ja probleeme. Kuid meeleparandus viib meid tagasi Kristuse juurde. Me oleme kirikuna kutsutud selleks, et kuulutada evangeeliumi, jagada sakramente, lohutada väsinuid, kutsuda tagasi eksinuid, teenida kaasinimest ja olla lepituse märgiks keset maailma. Me oleme kirik selleks, et patune leiaks armu, üksijäänu osadust, leinaja lohutust ning iga inimene igavest elu ja õndsust Kristuses.

Nelipüha tuletab meile meelde, et kirik ei sünni inimlikust üksmeelest, vaid Püha Vaimu annist. Hirmunud jüngritest saavad Kristuse tunnistajad. Suletud ruum avaneb. Erinevad keelemurded ei saa takistuseks, vaid vahenditeks evangeeliumi kuulutamisel. See on võimalik ka täna – mitte siis, kui üks leer võidab teise, vaid siis, kui Kristus võidab meid kõiki enesele.

Tule, Püha Vaim, ja näita meile, mida me peame tegema. Alusta minust. Alusta meist. Võta meie käest relvad, ava meie südamed meeleparandusele ja too meid tagasi Kristuse juurde.

Marko Tiitus

piiskop