Heldus ei sünni ainult rikkusest, vaid eelkõige usaldusest

Vennad, ma tahan teile teatada, mida Jumala arm Makedoonia kogudustes on korda saatnud. Rohked katsumused, millega neid on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ning nende põhjatu vaesus on kasvanud siira headuse rohkeks rikkuseks. Nad on ju andnud oma jõudu mööda – mina olen tunnistaja –, koguni üle oma jõu. Nad ise on vabatahtlikult anunud meilt paljude palvetega, et neil võiks olla osa eesõigusest aidata pühasid.  Ja nende annid ületasid kõik meie lootused, sest nad andsid Jumala tahtmise läbi iseendid, esmalt Issandale ja siis ka meile. Nii me siis julgustasime Tiitust, et ta teie keskel viiks lõpule selle korjanduse, nii nagu ta seda kord on alustanud. Jah, nii nagu te olete ülevoolavad usult ja sõnalt ja tunnetuselt ja innukuselt ja meie armastuselt teie vastu, olge ülevoolavad ka selles armastustöös. Ma ei ütle seda käsuna, vaid proovides teiste innukuse varal ka teie armastuse ehtsust. Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest.

Pauluse 2. kiri korintlastele 8:1–9

Jeesus ütleb mäejutluses (Mt 6:19–20a): „Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse.“ Kuigi need sõnad võivad meie jaoks kõlada väga tuttavalt, puudutavad need omal viisil ometi igat põlvkonda pisut erinevalt.

Ka praegusel keerulisel ajal küsitakse lakkamatult, mida tasub hoida, mille nimel pingutada ning millele viimselt oma tulevik rajada. Eks meiegi päevad on paratamatult täidetud murega julgeoleku, majanduse, hindade ja homse pärast üldiselt. On loomulik, et me soovime suuremat kindlust, mistõttu tahame oma ellu midagi, mis ei pudiseks meie käest nagu liiv näppude vahelt.

Apostel Paulus kirjutab korintlastele tõelisest rikkusest, tuues eeskujuks Makedoonia koguduse, kus elati küll sügavas vaesuses, ent kelle südames elas ometi ülirikkalik heldus.

See on isegi hämmastav pilt. Vaene inimene peaks ju kümne küünega hoidma kinni sellest vähesestki, mis tal on. Ometi räägib Paulus kristlastest, kes jagavad oma piskut just rõõmuga. Nad ei jaga teistega ainult seda, mis jääb üle, vaid annavad midagi ka endast. Nende rikkus ei seisnenud pelgalt varanduse hulgas, vaid südame rikkuses, mida Jumala arm on puudutanud.

Tänane maailm õpetab meid väärtustama teistsugust tarkust, kus öeldakse, et kogu rohkem, kindlusta end, kaitse oma vara. Reklaamid sosistavad igal sammul, et inimene on väärtuslik vaid siis, kui tal on rohkem kui teistel. Nii võib märkamatult juhtuda, et kogu meie elu muutubki vaid mammona kogumiseks, mis ometi kord kaob. Kaduvad aarded tõotavad küll turvalisust, kuid ei suuda seda lõpuni anda. Raha võib kaotada väärtuse, tervis võib murduda, kuulsuski hajuda kiiresti. Ka kõige vägevamad inimlikud saavutused muutuvad kord mineviku tolmuks.

Apostel Paulus juhib pilgu ainsale kadumatule aardele ehk Jumala armule. Ta kirjutab: „Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest.“ Kristuse rikkus ei olnud kuld ega võim, vaid osadus Isaga, taevariigi kirkus ja jumalik au. Selleks, et meie saaksime rikkakas tema vaesusest, tuli ta siia maailma inimesena, väliselt vaese ja tõrjutuna, sündides laudas ja surres ristil.

Just armastuses meie vastu, mis jagades ei vähene, vaid suureneb, avaldubki Jumala tõeline rikkus.

Sellepärast ei mõõda usk inimese väärtust mitte selle järgi, kui palju me midagi omame, vaid millest meie süda päriselt toitub. Ka heldus ei sünni kunagi ainult rikkusest, vaid ennekõike usaldusest. Kui me arvame, et kõik, mis täna meile kuulub, on üksnes meie oma, hoiame sellest paratamatult ka kümne küünega kinni. Alles siis, kui õpime usaldama Jumalat ehk uskudes, et meie elu ei püsi üksnes mammonal, vaid Jumala armul, suudame ka jagada, aidata ja kinkida …

Apostel Paulus ei sunni korintlasi andma midagi käsu korras. Ta ei kirjuta oma rajatud kogudustele kirju kohustuse keeles, vaid räägib üksnes armastusest. Tõeline kristlik andmine ei sünni surve all, vaid tänulikkusest selle eest, et mulle on antud. Kui inimene mõistab, kui palju talle Kristuses on kingitud, siis ei saa ta jääda üksnes iseendale elama.

Ka meie kogudused ei püsi ainult eelarvete või projektide najal. Kirik elab inimeste usust, palvest ja teenimisest. Sageli on kõige heldemad just need, kellel pealtnäha väliselt ei ole kuigi palju. Nende armastusteod ei pruugi jõuda alati uudistesse, kuid taevariigis on neil kaal.

Kadumatud aarded sünnivad alati seal, kus saab nähtavaks inimese armastus, kus aidatakse nõrgemat ja jäädakse ustavaks ka raskel ajal. Kõik muu jääb kord maha, kuid armastus ei kao.

Seetõttu seisab iga inimene viimselt küsimuse ees, milline on minu tõeline rikkus. Apostel Paulus annab sellele üheselt selge vastuse, et suurim aare on Kristus ise, sest Tema arm ei kao ja Tema tõotused ei murdu. Kristuse armust ei saa keegi meid lahutada. Aamen.

Mihkel Kukk

Rapla koguduse õpetaja