Lootuse küla akendest on säranud valgus
Eestimaa pimedatesse õhtutesse juba mõni aasta, laiema avalikkuse tähelepanu
pälvis narkomaanide ja alkohoolikute sõltuvusest vabanemise keskus aga alles
mõni aeg tagasi, kui keskuse rajajale Märt Vähile (58) anti üle TV3 algatatud
programmi «Eestimaa uhkus» auhind.

Lootuse küla rajaja Märt Vähi, tema
abikaasa Alta, poeg Andrew ja pojanaine Erica.

«Eesti ühiskond hakkab su tegemisi hindama
alles siis, kui televisioon on sind näidatud ja ajalehed sinust kirjutanud,»
imestab Kanadas üles kasvanud mees eestlaste usu üle meediaväljaannetesse.
Samas ei tee üldsuse tähelepanu sugugi paha – vastupidi, nüüd olevat palju
hõlpsam leida nõu ja tuge projekti edasiseks arendamiseks.

Eesti Nelipühi Kiriku piiskop emeeritus
Märt Vähi poolt Vasalemma ja Laitse lähistele männimetsa vanavanemate maadele
rajatud sõltlaste taastamiskeskus oma Kristuse-keskse programmiga on Eestis
ainulaadne, kuid maailmas juba ammugi läbiproovitud ja end õigustanud heidikute
abistamise viis.

Kas Sa tulidki Eestisse mõttega aidata
siinseid sõltlasi ja luua neile võimalus pöörduda tagasi ellu?

Tulime koos abikaasa Altaga Eestisse 1991.
aastal misjonäridena, et olla toeks nelipühi kiriku rajamisel. Tihedam side
kodumaaga sai alguse aga juba 70ndatel aastatel, kui «smugeldasime» Eestisse ja
mujale Ida-Euroopasse hulgaliselt Piibleid.

Mõte tegeleda narkomaanide ja alkohoolikute
abistamisega tuli siinsetes vanglates kaplanina teenides. Mõistsin, et kui
inimene oma pahedest ei vabane, satub ta varem või hiljem jälle trellide taha.
Sõltuvuse käes kannatavate inimestega oli vaja midagi ette võtta, kuid ma ei
teadnud tookord, mida täpselt.

Just sel ajal omandas mu noorem poeg
Andrew, kes oli olnud uimastisõltlane, kuid ühel päeval oma elu Jumalale andnud
ning endast võitu saanud, Ameerika kristlikes võõrutamiskeskustes töökogemusi.
Temagi tahtis teistele kasulik olla, aga ka õpitut rakendada – nii tuligi ta
Eestisse ja hakkasime 2000. aastal koos Lootuse küla rajama.

Mida kujutab endast Lootuse küla?

Lootuse küla on 10kuuline kristlik programm
meestele alkoholi- ja narkosõltuvusest vabanemiseks. Keskendume inimese ja
Jumala vahelise suhte loomisele ja selle arendamisele, sest tõeliselt vabaks
saab vaid Issanda läbi. Programmi käigus õpetatakse meestele kristlikku
eluvaadet ja piibellikku arusaama päästmisest, mille tulemusel hakkavad nad
mõistma sõltuvuse mõju oma suhetele nii lähedaste, iseenda kui Jumalaga. Koos
juhendajaga analüüsitakse ennasthävitava eluviisi põhjuseid ning jõutakse
vaimse tervenemise lätetele.

Küla maa-alalt ei ole lubatud kogu
programmi vältel lahkuda, samuti ei ole lubatud raadiod, televiisorid, ajalehed
ega telefonid. Selline eluviis võib näida küll karm, kuid tegelikult oli külas
elavate meeste eelnev elu äärmuslikult karm. Siin olles peab meestel olema
võimalus süveneda oma probleemi, tähelepanu hajutamine ei ole hea. Iga sõltlane
täidab palvevihikut, kuhu paneb kirja Jumalalt saadud lähemad ülesanded
iseenese tervendamise teel.

Ega siin palju vaba aega ei jää. Tuleb
õppida ja majapidamistöid teha, aga ka töötada. Iga mees peab kuni viis tundi
päevas tegema ehitustöid või töötama küla territooriumile püstitatud saekaatris
– puid teeme küla tarbeks, aga ka müügiks. Lisaks tööharjumuse
(taas)omandamisele aitavad mehed tööga küla majandada. Programmi juhendajad
töötavad koos meestega, et märgata õigel ajal tekkida võivaid arusaamatusi ja
need kohe lahendada. Masin võib mõni aeg seista, tähtis on, et inimene ei jääks
tähelepanu ega abita.

Narkomaanid ja alkohoolikud endale oma
probleemi enamasti ei tunnista. Kuidas nende hädade küüsis vaevlevad inimesed
keskusesse satuvad?

Mõne on suunanud sotsiaaltöötaja, on neid,
kes on leidnud infot interneti või meedia kaudu, ka vanglakaplanid ja kirikud
on soovitanud. Siia ei saa kedagi jõuga tuua. Eeldame, et sõltlane võtab ise
meiega ühendust, ei aita, kui ema või abikaasa helistab, vaid mees peab ise
võtma vaevaks oma hädadele abi otsida. Siis teame, et ta on valmis meie poolt
pakutavat vastu võtma. Viimses hädas olev inimene ei hakka kauplema ega
süüdistama ei valitsust, ühiskonda, tööandjat ega lähedasi, vaid ta on ulatatud
käe üle tänulik. Abiotsijate kõnesid ootame telefonil 5663 3804.

Oleme valmis aitama, kuid me ei saa kedagi
terveks teha. Paljud tulevad meie juurde sooviga, et tehke minuga midagi. Nii
need asjad ei käi. Siia tulles peab mees ise vastutuse võtma ja olema valmis
ennast muutma, kõige aluseks on töö iseendaga. Kui siin kümme kuud vastu pidada
nii, et vana mõtteviis säilib, on tagasilangus vältimatu.

Nagu öeldud, õpetame mehed tööd tegema ja
ise hakkama saama, sest on täiesti tavaline, et siia tulnud keskealine mees
elab pensionärist ema juures ja laseb enda eest hoolitseda.

Narkomaani ja alkohooliku lähedased
kannatavad tihti enam kui sõltlane ise. Nad tunnevad süüd tekkinud olukorra
ning oma oskamatuse pärast abi pakkuda. Peame oluliseks, et programmi vältel
taastaks mees katkenud sidemed perekonnaga ja heastaks oma halvad teod ja
tekitatud kannatused.

Külas taastub praegu 11 meest. Silmas
pidades narkomaanide ja alkohoolikute suurt arvu tänapäeva Eestis, võib arvata,
et te ei suuda kõiki abiotsijaid vastu võtta.

Jah, kõik voodikohad on hetkel täis ning
need, kes on valmis tulema, ootavad oma korda. Kuid küla kasvab ja areneb ning
uusi maju koos voodikohtadega tuleb juurde. Meie plaanides  muutub praegune taastumiskeskus tulevikus
normaalselt toimivaks külaks, kus elavad ka tavalised lastega pered ning kus on
lootust ja armastust. Sellisel ümbrusel on sõltlastele kindlasti väga
positiivne mõju. Loomulikult uurime igat meie juurde tulevat meest põhjalikult,
et ta ei kujutaks külale ja siinsetele inimestele ohtu.

Lisaks on kavas rajada venekeelne keskus
Sillamäele. Laienemisplaane on teisigi.

Kuna kohtade arv on piiratud, peame väga
hoolikalt kaaluma, keda vastu võtta. Põhjaliku intervjuu käigus teeme kindlaks,
kas külla elama asuda soovija on tõepoolest valmis end muutma ja kuidas meie
talle sel teel kõige paremini toeks saaksime olla.

Kust tuleb rahaline toetus?

Umbes 80% rahalistest vahenditest on tulnud
siiani Eesti annetajatelt ja mul on selle üle väga hea meel. Siinses ühiskonnas
on tulnud ju tegelda väga tõsiselt selgitustööga, et narkomaane ja
alkohoolikuid on üldse võimalik aidata, sest nende inimeste ümberkasvamisse
eriti ei usuta.

Seda suurem on rõõm, et leidub inimesi, kes
tulevad ise meie juurde ning pakuvad nii materiaalset kui moraalset toetust.
Usklik inimene mõistab, et oma raha jumalariigi ning abivajaja heaks annetades
on sellest rohkem kasu, kui ise seda tarbides. Eraannetajad on nii nelipühi
kiriku liikmed kui ka meie kirikuga mitteseotud inimesed.

Meid on aidanud palju ka firmad. Vasalemma
karjäärist saime näiteks 4200 veoautotäit kildu teedeehituseks, Kanarbiku talu
annab meile juurvilja jne. Annetajate nimekiri on pikk. Minu ja poja toetused
tulevad Kanadast, nii ei saa öelda, et me kellegi kukil elaksime.

Meie külas ei ole praegu sentigi riigi
raha. Mitte et me ei tahaks, aga meile ei ole eriti pakutud. Me teeme
sõltlastega tööd olenemata sellest, kas riik meid aitab või mitte, sest see on
meie kutsumus. Hea, kui riik osaleks projektides ja aitaks näiteks ehitisi
rajada, kuid me ei tohi kunagi riigi rahale lootma jääda. Meie põhialus on
kristlik programm, mis peab sõltumata rahastamise viisist alati säilima. Oleme
pigem sõltumatud, kui et laseksime endile konkreetseid meditsiinilisi raviviise
ette kirjutada.

Muide, meie programmist on abi leidnud
needki, keda tänapäeva arstiteadus oma meetoditega ei ole suutnud sõltuvusest
välja tuua.

Kas programmis osaleda sooviv mees peaks olema kirikuga
seotud?

Kristlaseks olemine ei ole eelduseks. Siin
on palju mehi, kel ei ole elus kunagi varem kirikuga kokkupuudet olnud. Teisalt
ei pea teiste konfessioonide kristlased programmi läbinuina sugugi nelipühi
kiriku liikmeks saama. Oluline on, et kirik, kuhu ta siit läheb, võtaks ta
vastu, aktsepteeriks teda ja oleks talle toeks sideme hoidmisel Jumalaga.
Selline mees vajab Jumalat kui varjupaika ja kogudusepoolest armastust rohkem
kui midagi muud. Ning armastus peab olema midagi enamat kui vaid ilusad sõnad
ja külmalt silma vaatamine.

Mis on olnud siiani suurim pettumus töös sõltlastega?

Suurima pettumuse valmistab mees, kes
lahkub poole programmi pealt. Kahjuks ei pea umbes pooled siia tulnud
sõltlastest vastu, nad ei taha ühel hetkel enam enda kallal tööd teha. Me oleme
teda armastanud, temale lootnud, näinud temas jõudu sõltuvusest välja tulla,
kuid ikkagi ta lahkub, sest vägisi ei saa me siin kedagi kinni hoida. Ta läheb
ära ja sa tead, et ta hukkub, sest paremat võimalust tal ei tule. Siis tunned,
et üks osa sinust läheb selle mehega kaasa.

On muidugi ka neid, kes muudavad meelt ja
tahavad tagasi tulla. Mitte varem kui 30 päeva pärast lahkumist oleme nõus nad
tagasi võtma.

Mis on olnud suurim rõõm?

See on inimene oma elu lõpul, maha jäetud
ja kõigest ilma, kes tuleb siia ja hakkab muutuma. See on meie «palgapäev».

Rõõmu teevad muidugi kõik need 11 meest,
kes on praeguseks programmi läbi teinud ja püsima jäänud. Leidnud töö- ja
elukoha ning taastanud suhted perekonnaga.

Sa asusid Eestisse elama 15 aastat tagasi.
Millega Eesti Sind algul üllatas?

Olen Hiiumaalt sõja jalust Rootsi põgenenud
vanemate laps. Sündinud olen Rootsis, üles kasvanud ja koolis käinud Kanada
idaosas. Kodus ei tohtinud me inglise keelt rääkida, keelust üleastumine tõi
kaasa karistuse – puukuurist sületäite kaupa puude toomise. Kasvasin üles
ümbruses, kus eestlased moodustasid suure ühise pere.

Suhtlesime tihedalt ja hoidsime väga kokku.
Eestisse tulemine oli minu jaoks kui taevasse jõudmine – ümberringi eesti keel
ja eestlased. Olin võtnud kaasa teadmise, et eestlase peale võib alati kindel
olla. Ma ei uskunud, et üks eestlane võib teist alt vedada. Mu tolleaegset
naiivsust ja usalduslikkust kasutati päris tihti ära.

Siinsed eestlased olid endasse sulgunud ja
näisid otsekui kinnikülmunuina. Minagi rääkisin eesti keelt, kuid minuga ei
tahetud suhelda. Kui küsisin, kuidas läheb, sain tavaliselt vastuseks: läheb kah.
Paku infot, räägi minuga, oleksin tahtnud sellistel puhkudel öelda.

Abikaasal oli siia tulles raskusi näiteks
poes käimisega. Vähe sellest, et midagi saada ei olnud, sai ta tihti vastuse
asemel sõimata, kuna ei osanud keelt. Aga ega see meid heidutanud, lihtsalt
algus oli pisut raske. Me ei tulnud siia ju mitte niisama, vaid Jumal oli meid
kutsunud misjonäridena siinseid inimesi teenima.

Miks ja kuidas sai Sinust just nelipühilane?

Minu ema andis oma elu Jumalale Kanadas,
kui ma olin 9aastane. Alevis, kus me elasime, oli aktiivne nelipühi kogudus ja
kuna õpetaja pojad olid minu eakaaslased ja sõbrad, hakkasin sealses kirikus
käima. Kasvasin üles nelipühi liikumises, olin 13aastane, kui tundsin vajadust
kuulutada Jumala sõna. Kuna kogudus oli väike, pandi mind juba varakult kirikus
tegutsema.

Enne Eestisse tulekut olin Kanadas
kirikuõpetaja ja piirkonna praost, kirikute kohaliku nõukogu president,
teenisin ka kaplanina ning olin misjonikomitee liige. Nii et tegevuse puuduse
üle kurta ei saanud.

Kuidas nelipühi liikumine Eestis vastu võeti?

Eriliselt head vastuvõttu ei olnud. Leiti,
et Eestis on juba niigi kirikuid küllalt.

Siin olevad nelipühilased, kes olid oma
tegevuse just avalikustanud, ei tahtnud meid samuti tunnistada. Leidsime aga
ühise keele metodistide ja baptistidega, kes kutsusid meid ühinema, kuid
eelistasime siiski iseseisvad olla.

Nelipühi liikumine Eestis sai alguse
peamiselt noortest, kes tulid meie juurde ateistlikest peredest. Nendest on
saanud nüüd meie juhid ja pastorid.

Kui Eesti kirikud oleksid rahvast täis
olnud ja inimesed Jumalat tundnud, ei oleks me siia arvatavasti tulnud. Nägime
vajadust kuulutada evangeeliumi inimestele, kelle elu kulges ilma Jumalata.

Kas Sul enda jaoks vaba aega ka jääb?

Nüüd juba pisut jääb, sest igapäevase
kirikujuhtimise olen teistele üle andnud. Noored saavad juba väga hästi ise
hakkama. Ma ei pea enam käima ja kuulutama, saan olla siin Lootuse külas ja
tegeleda keskuse arendamisega. Kuna meil on siin nüüd ka teisi töötegijaid,
olen suutnud nii seada, et saan laupäeval puhata.

Monika Reedik