Ruhnu puukirik 360aastane

Arhitektuuripärl – Ruhnu puukirik, vanim Eesti praeguseist puitehitistest, sai 21. aprillil 360aastaseks.
Rõõmus on tõdeda, et haruldane muinsus püsib stabiilses seisundis ning peale taaspühitsemist 1999. aasta viimasel tunnil on kõrvuti Ruhnu uue kirikuga taas täitmas oma püha otstarvet.
Viiendat aastat helistab puukiriku kell igal laupäevaõhtul palvusele, siin saadetakse palve ja lauluga ära vana-aastat ja ülestõusmispühal peetakse hommikuliturgia.
Pühadust hoitud
Jumala imelisest armust elas kirik üle ruhnurootslaste saarelt põgenemise järgse poolsajandi. 1996 taastus kogudus ning Ruhnule tuli jälle oma kirikuõpetaja – Harri Rein. Jumala arm oli olnud üle vana puukiriku varemgi, näiteks siis, kui 1850. aastal 200aastast kehvas seisundis pühakoda kasutamiskõlblikuks parandati.
Põhiosas oli algne hoone alles, palkseinad said kattelaudise, siseruum lae ja uue tornialuse võrra lisandus kirikule pikkust (siiamaani oli Ruhnu puukirik olnud haritorniga). Jumala arm oli kiriku üle siis, kui 1910 samas kõrval alustati uue kivikiriku ehitust ja Liivimaa pealinna Riia kultuuriringkondi valdas ärevus vana pühakoja võimaliku varisemise pärast.
Kui uus jumalakoda 1912 valmis sai, jäid ruhnlased oma puukiriku pühadust hoidma ega toetanud pastor Zetterquisti ideed kohalikust vabaõhumuuseumist ega kiriku müüki Rootsi Skansenisse. Jumala abiga jäi katki Ruhnu puukiriku Rocca al Maressegi ületoomise kava 1960. aastate alguses.
Puukiriku püsimine meie aega on ime seetõttu, et ürikud räägivad hoone halvast seisundist ja uue pühakoja ehitussoovist juba 18. aastasaja keskel. Neid aegu, mil katus vett pole pidanud, on puukirik üle elanud korduvalt.
Pühitsetud pinnal
Ürgsel rannaluitel, kus Ruhnu puukirik seisab, on kirik (või kabel) olnud ammuilma ja toekas tammepuine laudaltar Rootsi päritolu haruldase õhukese marmorplaadiga toetub samale pühitsetud pinnale kui tema katolikuaegne eelkäijagi.
Võib arvata, et juba siis oli jumalakoda pühendatud Maarja Magdaleenale (S:ta Magdalenae kyrka), ehkki rahvasuu on kiriku nimesaamist seostanud Magdalena-nimelise tütarlapsega, kes siin esimesena ristiti.
Sellest eelpühakojast, mille täpset vanust, suurust ega väljanägemist ei teata, on alles klaasimaal Ristilööduga aastast 1621 – kõige vanem Ruhnu puukiriku kuulsatest aknamaalingutest (samast pärineb Rootsi peapiiskopi külaskäigu ajal 1928 pidulikult uude kirikusse üle viidud ristimiskivi ja hiliskeskaegne tornikell, üks Eesti vanemaid (1695 on puukirikul olnud kolm kella)).
Vastuseta küsimusi
Kirikuehituseks kulus ruhnlastel viis talvekuud – töö algas 22. novembril 1643. Rõhtpalkidest seinad on samad tänini. Ka pingitalad on niisama vanad, pingistik tervikuna arhailises talupojastiilis ja ainulaadne. Meestepinkide otsalaudu kaunistavad sisselõigatud perenimed ja kosmogoonilised märgid, kitsukeste naistepinkide otsad on plankudest justkui välja voolitud.
Kas pärineb osa sisustust, näiteks kantsli elegantsete keerdsammastega rinnatis ja välisfassaadi ehtiv nikerdatud nn ahtrikaunistus ühelt ja samalt Ruhnu all otsa saanud laevalt? Oli selle laeva nimi Clio, kodusadamaga Dundee’s, või oli tegu mõne teise Ventspilsi väga kuulsate laevaehitajate-puunikerdajate kätetööna valmistatud alusega?
Hertsogi pärisosa
Kuramaale osutavalt ripub rõdurinnatisel väike barokne vappepitaaf vürstliku puunikerdaja Johann Märtensi nimega. Kuramaa asub Ruhnule lähemal kui Eesti rannad ja enne Rootsi aega oli saar umbes neli aastakümmet hertsog Wilhelmi pärusosaks.
Puhvpükstes aadlimehe, Kuramaa ja Semgallia hertsog Wilhelmi tohutu paraadportree on ootamatuim üllatus väikeses talupoeglikus jumalakojas.
Hertsoginna Sofia portreepaarikust kaob jälg 19. sajandi teisel poolel, kuid tänini on alles nii tema kui ka hertsogi lõuendile maalitud vapid. Need Ruhnu puukiriku kaks 17. sajandi alguse haruldast epitaafi olid mullu Lätimaal Rundale loss-muuseumis heraldikanäitusel välja pandud.
Uhke kadudele vaatamata
Puust pühakoda mannermaast kaugel väikesaarel on säilitanud erakordselt palju oma algsest, barokse ilmega ehituskujust ja omab seega suurt ajalooväärtust. Südamega öeldes – tõrvalõhnaline hoone lummab sõnulkirjeldamatult. Kadudele vaatamata (viis keskaegset puuskulptuuri päästeti 1892 Riiga muuseumisse, kohale jäänud Maarja Magdaleena, väiksemad krutsifiksid, mõned maalid on ilmselt hävinud; suur nikerdkrutsifiks on Rootsist tagastamata) on puukiriku sisustus nii väikse pühakoja jaoks tänini lausa uhke.
Interjöörile lisavad hurma 1998 taastatud 1650. aastate klaasimaalid akendes (originaalid ruhnurootslaste valduses), kindlasti ka uhke kristallkroonlühter ja haruldane klaaslühter, mõlemad vähemalt 300aastased.
1937 visiteeris piiskop Rahamägi Ruhnu kogudust ja ütles puukiriku kantslist: «Siin auväärses vanas kirikus on paljudele ruhnulastele taevas olnud avatud ja Issand ligi.»
Issand oli ligi ja tema inglid laulsid ka äsjasel päikeselisel päevasüdamel, mil puukirikus peeti püha ristimistalitust. Ruhnu kogudus, kellele iidne puukirik kuulub, on praegu küll väike, aga see pisuke karjuke hingab ja toimib elava osana ihust, kelle täius kõik kõiges täidab. Kaitsku Issand omasid ja oma 360aastast imeväärset pühakoda Ruhnul jätkuvalt.
Sirje Simson