Palveratturil on Jumala jaoks aega

Sabatipuhkusele siirdunud kantsler Andrus Mõttus võttis 3.–7. augustini ette kultuuriloolise palverännutee Piritalt Vana-Vastseliina ja läbis viie päevaga jalgrattal umbes 500 kilomeetrit.

„See soov oli mul juba aastaid. Plaan konkretiseerus, kui juuli keskel tuli Ruhnu Peeter Pihlak ja jagasin temaga oma mõtteid. Kui augustikuu esimeseks nädalaks ilmnes, et kalendris pole olulisi tegevusi, võtsin seda märgina, et on aeg minna palverännakule,“ räägib Andrus Mõttus Eesti Kirikule.

Palverännak algab kodust

„Minu retk algas ikka kodust. Hommikuse rongiga sõitsin Tallinna, Balti jaamast juba rattaga Piritale ja sealt alustasin teed Vastseliina poole,“ jutustab Mõttus.  

Suure palverännukogemusega kantsler kõrvutas Pirita-Vastseliina teed oma seni läbitud radadega mitmel pool maailmas: „Esimene erinevus on, et tee pole nähtavalt märgistatud, vaid on ainult kaardile kantud. Suur rõhk on kaardilugemisel ja õigel rajal püsimine on paras väljakutse.“

Väga hea sportliku ettevalmistusega vaimulik, keda Eesti Jalgratturite Liit pärgas möödunud aastal parima meessportlase tiitliga, ei nimetanud teekonda füüsiliselt kurnavaks, kuid pidas mõnda etappi siiski üsna raskeks. Oli ka neid teelõike, mis olid rattaga läbimatud – nõgesed kasvasid kaelani või elektrikarjus tõkestas tee.

„Kõige pingutavam oli päev Kolga-Jaanist Põlvasse – 160 kilomeetrit,“ tunnistab Mõttus.

Rattapagas oli teadlikult ülimalt väike ja kerge, sisaldades vaid eluks esmavajalikku. Kujutades ette, kuidas keskajal palverändurid samal distantsil kulgesid, siis küllap samuti minimaalse kandamiga.

Kirikust kirikusse, külast külla

„Toona liiguti külast külla, ühe kihelkonnakiriku juurest teise juurde ja sõltuti vägagi heade inimeste abist, nii öömaja kui söögi osas,“ arvab Mõttus, ja tõmbab paralleele tänasega, kus teeline ei saa alati ilma kõrvalise toeta hakkama.

Andrus Mõttus jagab, et ei korraldanud ööbimisi varakult, vaid helistas tund-paar varem vaimulikule, kelle kogudusse arvas õhtul jõudvat. „Küsisin, kas vaimulik on kodus ja kas ta saaks mind majutada. Tulemuseks olid eranditult kosutavad koosviibimised ja mind võeti igal pool vastu liigutava külalislahkusega,“ märgib ta.

Esimese öö veetis rändrattur Jõelähtmel ja vastuvõtjaks oli pastor loci Margus Kirja. Järgmisel õhtul jõudis Andrus Mõttus Järva-Madisele, kus öömaja pastoraadis korraldas õpetaja Jane Vain. Kolmas öö möödus Kolga-Jaanis ja viimaseks ööks jõudis Mõttus Põlvasse, kus talle seati ase kiriku käärkambris. Põlvas võõrustas ametivenda õpetaja Robert Bunder.

Pilistverest läbi sõites üllatas Inglikohvikusse sisenenud Andrus Mõttus Tallinna Kaarli kooli esindust, kes viis siin läbi oma kooli lastelaagrit.

Palvemeeles Issandat kiites

Viimasel päeval, reedel jõudis rattal palverändur Vastseliina. Kohalik õpetaja Jaanus Torrim oli kahjuks samal ajal Jõgeval, seetõttu jäi siinse pühakoja külastus ära.

„Seadsin eesmärgiks külastada oma teele jäävaid kirikuid ja kabeleid. See andis rännakule vaimuliku mõõtme. Ennekõike kasutasin aega aga Jumala peale mõtlemiseks,“ räägib Andrus Mõttus, lisades, et tema käsitluses tähendab palverännak aega Jumalaga koos olemiseks.

Sellised rännakud panevad teelise vastupidavuse igal juhul proovile. „Väga palju tuleb tegeleda praktiliste, olmeliste teemadega: kus ööbida, kust saab süüa, kuidas jõuda järgmisse sihtpunkti,” kirjeldab Mõttus. Just taoline maiste küsimuste jada talutab omal kombel Kõigevägevama juurde. Juhatab palve ja tänumeele juurde,

„Eriti tore on tunnistada tagajärgi, et kõik reaalajas tunduvad raskused saavad ületatud. Tuleb Jumalat paluda ja panna lootused Temale. Hiljem saab kinnitada, et neid lootusi ei petetud. Asjad lihsalt seatakse sujuma. Mitte küll nii, nagu sa ise algselt oled mõelnud või plaaninud, aga tagantjärele vaates ometi täiuslikult,” jutustab Andrus Mõttus ja kinnitab, et selle kogemuse saamiseks tasub palverännuteekond ette võtta.

Kas kodu- või välismaal, pole esmatähtis. Kas jalgsi või rattaga – valik on sinu. Kas pikemaks või lühemaks ajaks – kõik on võimalik. Oluline on, et rändur kulgeks palvemeeles Issandat kiites.

Liina Raudvassar