Otsustamise julgus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 12. november 2003 Nr 46 /
Rahvusliku sisemajanduse koguprodukti (SKP) kõrval hinnatakse tihti kodanike rahulolu indeksit, mis sisaldab endas töövõimeliste inimeste hõivatust ja hinnatust tööturul.
Seda saab nimetada ka kodanike oskustel ja teadmistel baseeruvaks inimkapitali väärtuseks, mis võimaldab inimestel enesele piisavalt sissetulekut teenida. Nimetatud definitiivne õpikulause ei vähenda aga meie riigi kõrget töötuse taset, mille analüüsimiseks on sotsioloogid kulutanud piisavalt aega ja pakkunud välja erinevaid lahendusi.
Kõrget töötuse taset ei saa aga põhjendada meie kodanike madala inimkapitali väärtusega, vaid pigem kriitilise olukorraga tööturul, mis ei soosi inimeste pikaajalist hõivatust. Turud ja ettevõtted muutuvad, niisamuti nõuded kvalifikatsioonile. Teoreetikud väidavad, et perioodiline tööhõive vähenemine tuleb teatud mõttes ühiskonnale kasuks, kuna võimaldab töötutel ümberõppe läbi tõsta oma kvalifikatsiooni, muutes seeläbi inimkapitali intellektuaalset paindlikkust.
Paraku ei aita õpikutarkused tööturult väljatõrjutud inimesi sinna tagasi. Selleks on vaja muid mehhanisme. Olulisim algab eelkõige inimesest endast. Sotsioloogidele teevad täna kõige enam muret tööturul olevad heitunud inimesed. Need, kes arvavad, et neid pole ühiskonnale vaja ja kes loobuvad otsimast ja võitlemast oma koha eest päikese all. Tihti tuleneb see meie ühiskonna minevikukoormast, mis soosis passiivseid palgasaajaid, mitte ettevõtlikke kodanikke.
Kuid ka see on omamoodi deklaratiivne seisukoht, kuna klassikaline tööpuudus tuleneb kodanike palgaootuste ja tegeliku olukorra valest analüüsist. Kõrgeid palgaootusi kultiveerivale tarbimisühiskonnale tuleb aga vastu astuda. Lihtsalt ja otsustavalt. Oma sisemise hoiaku ja Kristuse Mäejutluse sõnadega: ärge muretsege, mida süüa ja mida selga panna (Mt 6:25). See on otsustamise julgus olla rõõmus pisku üle, mida Jumal meile saadab.
Olen kuulnud paljusid tänaseks rikkaks saanud ettevõtjaid, kes nutavad taga oma tudengiaastaid, mil neil polnud raha ega tööd, kuid oli vaimne vabadus ja julgus eksperimenteerida, julgus vastu võtta väljakutseid. Kodanike rahulolu ei tule pangaarve suurusest, vaid nende särast silmades. Ja seda saavutada polegi nii raske. Ümbritsevatele ja endale heameele tekitamiseks pole vaja palju raha, on vaja head tahet. Kas või tahet teenida enesele valehäbita elatist vaibategijana, et saaks kuulutada rõõmusõnumit.
Töö pole mitte eesmärk, vaid vahend, ja tööturg pole mitte eneseteostamise koht, vaid kõigest sotsioloogiline termin. Usun, et meie kodanike väärtus seisneb tahtes mitte teenida leiba, vaid tahtes teenida Jumalat.
Jaan Tepp
