Kord pean seisma kohtu ees

Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees.
2Kr 5:10
Avalikuks saamise kohta on vanemas tõlkes kasutatud ka väljendit «ilmsiks saamine». Me kõik peame saama avalikuks ja avalikuks Kristuse kohtujärje ees – nii räägib selle pühapäeva sõna.
Eks me kõik ole kogenud pisemaid või suuremaid pahategusid. Lapsepõlves tõi ema vitsa tuppa, siis läks asi eriti teravaks – pidin, nutt kurgus, ema kohtu ees seisma ja püksid maha võtma.
Kui keegi tahab kedagi alandada ja väetiks teha, siis kisub ta ohvri alasti. Ilma riieteta tunneme ennast abitult ja pelglikult. Kellahelina peale ust avama minnes püüame ikka võimalikult riides olla, et inimese ette mitte paljalt ilmuda. Juudi naisi ja vange saatsid fašistid kuulipilduja torude ette samuti paljalt, mis oli eriti alandav.
Alastiolek, avalikuks saamine pingutab inimese meeli ja närvi viimseni. Sooja kehakatteta ja avatult astume kord Issanda kohtujärje ette, «et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba!» (2Kr 5:10)
Muidugi on see alastiolek ülekantud tähenduses. Ma ei usu, et kohtujärje pidaja meie karvu ja rooja näha tahab. Meie usku läbib teadmine, et Jumala silm näeb kõikjale, et Jumal näeb kõike läbi ja seda iga päev. Olete ehk teiegi kohanud kristlikke pilte Jumala kõikenägevast silmast, mis saadab meid igal eluhetkel. Ka valvekaamerate väljas tunneb inimene end vaistlikult halvasti, kuna teda igal hetkel jälgitakse.
Kristlikus usus on kesksel kohal Suur Kohtupäev. Usume, et kaduv elu lõpeb ja siis tuleb suur kohus, kus õiglased mõistetakse õigeks ja igavesse ausse, valed aga mõistetakse hukka ning heidetakse kõige sügavamasse pimedusse.
See tähendab, et võime hea ja õige elu eest väärilist tasu loota. «Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.» (Rm 8:24–25)
Mul ei ole kordagi tulnud kohtu ees seista ja õigusemõistmist oodata. Maapealseid kohtuid ma suurt ei usu. Küll aga tahaksin Jumalale meelepärane olla, et ta mind ikka oma meeskonda valiks. Selline vaikne ja väike uskumine teeb hingele head.
Kõige kallimad ja pühamad tunded – armastus ja saladused – peavad minu sisemusse peidetud olema. Nende väljapoole kiskumine teeb haiget. Autori jaoks võib salajane olla tema tekst. Vene kirjanik Mihhail Bulgakov räägib ühes kirjakohas, kus tegelane ajakirja toimetusse läheb ja toimetaja talle tema enda teksti ette lugema hakkab ning samas halvustavaid märkusi teeb, et tundis end alasti olevat.
Südametunnistus on see, kui ma asju hoolimata sellest, et keegi ei näe ja kunagi teada ei saa, ikkagi halvasti ei tee. Südametunnistus peaks kristlasele olema kui Jumala sõrm, mis teda elus juhib, sest me kõik peame kord avalikuks saama.
Selle pühapäeva olulisem alustekst on Matteuse evangeeliumi tähendamissõna viimsest kohtust (Mt 25:31–46). Seda pala loetakse surnuaiapühal peaaegu alati. See räägib meile, mis toimub kohtupäeval, kui Inimese Poeg, Kuningas paneb ühed rahvad oma paremale käele ja teised oma vasemale käele. Paremal käel olijad mõistab Ta Isa kuningriiki pärima, vasakul käel olijad aga mõistab igavesse tulle. Miks? Sest paremal käel olijad andsid ühele Kuninga vähematest vendadest süüa, juua ja kaastunnet, vasemal olijad aga ei hoolinud väiksematest enda kõrval.
Seepärast tee head ja aita väiksemat, olgu see siis inimene või loomake.
Rannar Susi