Usk ja uskmatus
/ Autor: Andres Tšumakov / Rubriik: Päevateema ja palve, Pühapäevaks / Number: 22. oktoober 2025 Nr 38 /
Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. Jeremija 17:14
Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde, ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks. Nõnda me ütleme armulaualiturgias. Nõnda ütles väeülem, kes läkitas oma sulased Jeesuse juurde oma haige lapse pärast.
Öelgem üksainus sõna. Meil on ju nii lihtne rääkida sõnu. Sageli sisutühje sõnu. Aga vägi võib olla ka sisutühjas sõnas, mis hakkab pärast selle väljaütlemist elama oma elu. Kristusest arvati teinekord, et tema sõnad on tühjad, paljas sõnakõlks. Et ta ütleb neid nii lihtsalt ja enesestmõistetavalt. Aga Kristuse sõnadest mitte ükski sõna ei ole tühine. Igas tema sõnas on vägi ja usk. Uskmatus oli sageli tema kuulajate ja vastaste südames, kes arvasid enesel suure usu olevat. Aga ainult arvasid.
Meiegi oleme sageli kriitiliselt mõtlejad. Ja eks me pea vahel olema ka kriitilised. Ma tahan olla mõistlik ja kriitiline ja alati uskuda … ja alati uskuda … ja alati uskuda … Selliseid mõtteid sisaldab üks ilus palve „Ignatiuse sõprade palveraamatus”.
Usk ei tähenda kindlasti mitte pimesi kõige omaks võtmist ja kriitikameele puudumist. Andku Issand meile meie kriitilise mõtlemise juures taipamist, mida uskuda ja mida mitte, ning millal meie siiras usk hakkab muutuma uskmatuseks.
Andres Tšumakov
Luba, Issand, et meie usk ei oleks täis uskmatust ja me poleks need, kelles olev valgus on tegelikult pimedus. Sest kui suur oleks siis pimedus? Ainult Sina annad meile abi ja teed terveks meie ihu, hinge ja vaimu.
