Ühe jalaga inimese kõrval, teisega Jumala ees

Seepärast ei ole ka meie, sellest päevast peale kui me seda kuulsime, lakanud teie eest palvetamast ega palumast, et teid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises, et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises ning saaksite vägevaks kogu väega tema kirkuse tugevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga.

Pauluse kiri koloslastele 1:9-11

Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu meie kõigiga!

Apostel Paulus palvetab Kolossa kristlaste eest, sest ta teab, et usk vajab kasvamist, armastus hoidmist ning kogudus Jumala tarkust ja armu. Ta palub, et inimesed, kes on Kristuse vastu võtnud, õpiksid üha sügavamalt tundma Jumalat ja Tema tahet.

Kui inimene tuleb usule, algab tema elus uus teekond. Ent see ei tähenda, et ta mõistaks kohe kõike Jumala, Jeesuse ja Tema kuningriigi kohta. Nii nagu vastsündinud laps peab kasvama ja õppima, vajab ka kristlane aega, et õppida tundma Jumalat ja elada Tema tahte järgi. Usk ei ole valmisolek, vaid vaimus kasvamine, mille juures vajame kindlasti Jumala juhtimist.

Selle pühapäeva teema on „Jeesuse saadikud“. Paulus apostlina oli kahtlemata Jeesuse saadik, kuid samasugune ülesanne puudutab meidki. Saadik ei ole üksnes see, kes räägib inimestele Jumalast, vaid on ka see, kes räägib Jumalale inimestest. Ja nagu teame, saab Jumalaga rääkida läbi palve.

Kui inimene elab palveta, võib ta hakata maailma nägema üha enam läbi omaenda murede ja vajaduste. Mõtted keerlevad selle ümber, millest tuntakse puudust, mis teeb haiget või mis võib halvasti minna. Palve aga avab meie pilgu ligimesele. Toome Jumala ette oma mured, kuid palume Tema hoidmist ja juhtimist ka neile, kes elavad meie kõrval: „Issand, siin olen mina oma küsimustega, aga siin on ka tema. Hoia teda, juhi teda, anna talle tarkust ja jõudu. Ole tema juures.“

Kui oleme kellegi pärast päriselt Jumala ette põlvitanud, võib muutuda ka meie pilk selle inimese suhtes. Võime endiselt näha tema eksimusi ja puudusi, kuid palve tuletab meile meelde, et temagi seisab Jumala ees samasuguse ebatäiusliku inimesena nagu meie ise. Temagi vajab armu, andestust ja Jumala abi. Palve ei muuda alati kohe teist inimest, kuid võib muuta meie endi südant ja seda, kuidas me teisi kohtleme.

Tõsi on, et me ei saa oma sõnadega kaasinimese südant muuta ega teda oma tahte järgi kujundada. Küll aga saame armastada, olla kohal, tunnistada oma usust ja palvetada. Mõnikord algabki kõige olulisem abi sellest, et me ei kiirusta nõu andma ega püüa kõike ise lahendada, vaid kanname inimese kõigepealt Jumala ette ja oleme ise kohal, temaga koos.

Enne kui suu hakkab rääkima, võiks süda olla juba palvetanud. Enne kui küsime: „Mida ma talle ütlen?“, võiksime küsida: „Issand, kuidas Sina tahad, et ma teda näeksin ja teeniksin?“ Ja enne kui püüame teist inimest oma jõuga aidata, võiksime ta usaldada Tema hoolde, kes on loonud meid mõlemaid.

Jeesuse saadik on inimene, kes seisab ühe jalaga inimese kõrval ja teisega Jumala ees. Ta kuulab inimest, kuid kuulab ka Jumalat. Ta räägib inimestele Jumalast ja räägib Jumalale inimestest. Ja selline saadik ei pea olema eriliselt tark ega tugev, kuid ta peab olema valmis laskma Jumalal end juhtida ning olema ligimese kõrval seal, kuhu Issand on ta asetanud.

Meie teed on erinevad, meie elud ja võimalused on erinevad, kuid üks on ühine: Kristus saadab meid. Ta saadab meid oma igapäevaellu, meie kodudesse ja töökohtadesse, meie suhetesse ja kohtumistesse. Ta saadab meid inimeste juurde, kes vajavad kuulamist, tuge, andestust või lihtsalt teadmist, et nad ei ole üksi.

Me ei lähe omaenda tarkusele ega jõule toetudes. Paulus palub, et Jumal teeks meid vägevaks oma kirkuse tugevuse järgi, andes meile püsivust, pikka meelt ja rõõmu. See on jõud, mida vajame mitte ainult suurte ülesannete täitmiseks, vaid ka igapäevaseks ustavuseks, kannatlikkuseks ja armastuseks.

Tema on meie Issand, Tema on meie sõnum ja Tema on meie jõud. Õnnistatud ei ole üksnes see, kes kuuleb Kristuse kutset, vaid ka see, kes läheb Tema nimel – palvetades, armastades ja teenides. Ja kui me ei tea, kust alustada, siis võiksime alustada palvest. Aamen.

Andres Suurevälja

Randvere koguduse õpetaja