Kui on vaja jõge põlema süüdata

Prantsuse politoloogi Dominique Moïsi raamatus «Emotsioonide geopoliitika» väidetakse, et tänapäeva maailmas toimuvaid konflikte saab kõige paremini selgitada tulevikuootustega seotud emotsioone analüüsides. Nõnda kirjeldab ta Aasiat lootuse, islamiusulist araabia kultuuriruumi alanduse ja läänt hirmu piirkonnana. Euroopa kardab kaotada oma senise heaolu, turvalisuse ja ühiskondliku homogeensuse nende miljonite lootusrikaste ja alandatute tõttu, kes siia sõjajärgse liberaalse poliitika tuules on saabunud.
Väidetavalt on just vabameelsus tekitanud ebakindluse õhkkonna nii ühiskonnas kui kirikus. Toomas Nigola väidab: «Liberaalne teoloogia ei paku raskuste puhul inimesele lohutust või tuge, usklikku inimest toetab kiriku konkreetne sõnum.» Talle sekundeerib rootsi pastor Carl-Erik Sahlberg: «Kasvav kirik on klassikalisel teoloogilisel alusel seisev kirik. Liberaalne kirik on kahanev kirik.» Kuigi islami näitel võib oletada, et säärane areng ei tarvitse mitte lahendusele, vaid probleemile viidata.
Loomulikult esineb liberaalsust, mis kuulutab tegeliku sallivuse asemel ükskõiksust ning paulusliku meele uuenemise asemel väljakutsuvust. Sellist, mille kohta sobib Henry Louis Menckeni sentents: «Paljud, kes peavad end emantsipeerunuks, on tegelikult lihtsalt lohakalt riides.» Ent on ka endasse sulgunud, hirmus kangestunud konservatiivsust. Lisaks näib, et just tehnoloogiline revolutsioon on hakanud kõigutama senist tasakaalu alalhoidliku ning uuendusmeelse mõtlemise vahel.
Illimar Toomet kirjutab: «Üksikute inimeste «personaalküsimusest» olulisemgi on, kuidas luua keskkond, mis aitaks kiriku liikmetel ja töötegijatel eksiõpetusi ära tunda ja neist hoiduda.» Ent internetis on sellise suletud keskkonna loomine imelihtne, neid eksisteerib seal juba praegu arvutult. Kõigi nende sümboliks on Facebook, väljaspool mida pole õndsust.
Hent Kalmo võtab asja kokku: «… Facebook mitte niivõrd ei loo ega avarda ühiskondlikke võrgustikke, kuivõrd säilitab ja kinnistab kontakte. Kontaktid aga ei teki juhuslikult. Õigupoolest võib tehnoloogia juhuslikku suhtlemist hoopis vähendada. Varem suheldi nendega, kellega tegelikult nii väga ei tahetudki suhelda, lihtsalt seetõttu, et elati üksteise kõrval, satuti vastamisi, jagati sama ruumi või koolipiirkonda. … Tihenevad suhtlemisvõrgustikud võivad (juhul, kui neid on mitu) koondada ühiskonnaliikmeid ükskõikseteks või isegi vaenulikeks leerideks …»
Taas üks areng, mis näib mitte lahendusele, vaid probleemile viitavat.
Adolf von Harnack pidas talle omasel poleemilisel moel kreeka kirikut antiikse kultuuripärandi hoidjaks, rooma kirikut Euroopa universalistlike poliitiliste ambitsioonide esindajaks ning protestantlust prohvetliku, uuendava ja vabastava religioossuse kandjaks. Paraku näib, et see viimane jõud raisati Euroopa viimase paari sajandi suurprojekti – (loodus)teadustesse – ja sellega on tekkinud tühik, mille täidab hirm.
Kirik taotleb uskumatut. Selleks on vaja mõlemat, nii julgust kui tarkust. Kuidas teha nõnda, et kirik ei kaotaks ühelt poolt hirmu tõttu võimet ja avatust arutlemiseks ning et vabameelsus ei muutuks teisalt loosunglikuks ükskõiksuseks, mis matab sajandite tarkuse? Et kirik ei saaks sarnaseks tegelasega ühes Mark Twaini jutus, keda iseloomustatakse nõnda: «Ta on arglik poiss, ja mis puutub mõistusesse – noh, kui on vaja jõge põlema süüdata, ei saa tema peale loota.»

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist