Mis ei tapa, teeb tugevaks – EELK Usuteaduse Instituut kriisiolukordades

Panin oma lühiettekandele sellise pealkirja põhjusel, et instituudi areng kaheksa aastakümne jooksul pole läinud kaugeltki alati nagu lepase reega. Teame aga, et kett on just nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli.  

Samas võib öelda, et juba instituudi sünd oli ühe suure kriisi – Eesti okupeerimise ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna likvideerimise tagajärg ning usuteaduskonna tegutsemist nõukogude võimu tingimustes võib tervikuna pidada permanentseks kriisiks.

Siiski jätan selle perioodi vahele ja tulen kohe probleemide juurde, mis algasid iseseisvuse taastamisega.

Esimesena nimetan instituudi reformi 1992. aastal. Üliõpilaskond oli kiiresti kasvanud, kool vajas uut põhikirja ja riiklikku tunnustust, rääkimata ruumidest ja rahalistest ressurssidest. Aina suuremat autonoomiat nõudev õppeasutus ootas nende probleemide lahendamist kirikult, kirik omakorda leidis, et nüüd peaks nendega tegelema instituut ise. Selleks õppeasutus aga võimeline polnud.

Instituudi hooneks plaanitud tondilossi Rahukohtu 4 ei õnnestunud remontida. Instituudi juhtkond ei suutnud koostada ka uut põhikirja. Tollane rektor Jaan Kiivit tellis põhikirja kiriku juriidiliselt komisjonilt, instituudi nõukogu tunnistas selle aga kohe kõlbmatuks. Pill läks lõhki.

2. juunil 1992 esitas Jaan Kiivit konsistooriumile avalduse rektori kohalt lahkumiseks koos ettepanekuga radikaalseks reformiks: 1. juunist vabastati ametist kõik õppejõud ja mind määrati instituudi hooldajaks rektori ülesannetes – teisisõnu pandi tanki. Minu ülesandeks pidi olema uue põhikirja ettevalmistamine Kirikukogu sügisistungiks, õppekavade koostamine, kaadri komplekteerimine, üliõpilaste vastuvõtu korraldamine, ruumide leidmine – ühesõnaga võimatu missioon.

Õppejõud olid mõistagi solvunud ega soovinud jätkata. Toomas Paul võttis toimunu kirikulehes kokku sõnadega: „Üks ajajärk Eesti teoloogilise hariduse ajaloos on jõudnud ilma suurema kärata lõpule.“ Õnneks olid osad õppejõud – eesotsas Randar Tasmuthiga – leplikumad ja toetavamad. Kutsusime rektoriks dr Seppo Alaja Soomest. Detsembris kinnitas kirikukogu õppeasutuse uue põhikirja. Tegevus laienes, kui loodi religioonipedagoogika osakond. Päevakorda kerkis siinse maja kasutuselevõtt, mis õnnestus 1996. aastal.  Karid tundusid jäävat seljataha.

Järgmiseks kriisikohaks sai aga Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamine. Meie saksa partnerite pärimuses oli see jätkuvalt tõeline teoloogide alma mater. Nende moraalne ja majanduslik toetus oli suunatud sinna. Nende meelest pidi instituut nüüd töö lõpetama ja asenduma kutse-ettevalmistust andva seminariga.

Peagi selgus, et Tartu üliõpilastest on vaid vähesed ristitud ja riiklikus koolis usulist profileerimist teha ei saa. Esindasin neid, kes professor Salumaa vaimus uskusid, et teoloogia on kiriku, mitte ilmaliku õppeasutuse funktsioon, ning kirik ei tohi loobuda oma akadeemilisest väljundist. Sakslaste soov rajada instituudi kõrvale või asemele pastoraalseminar teostus 1995. aastal ja selle tegevus on end aastatega igati õigustanud.

Surve instituudi sulgemiseks aga suurenes. 1997. aasta märtsis kutsus peapiiskop kokku instituudi kontseptsioonikomisjoni, mille üheksast liikmest nõudsid teaduskonna sulgemist peapiiskop Jaan Kiivit, tollane rektor Paul-Gerhard von Hoerschelmann ja professor Alar Laats, ülejäänud pooldasid jätkamist.

Septembris toimunud kohtumisel süüdistas Põhja-Elbe kiriku ülemnõunik Henning Kramer kirikuvalitsust, et oleme nendevahelist kokkulepet rikkunud, sest 1993. aastal olevat kiriku väliskomisjon andnud lubaduse teaduskond sulgeda ja konsistoorium olevat selle kinnitanud. Sellisest lubadusest polnud ma konsistooriumi liikme ja haridusassessorina midagi kuulnud. Palusin otsida protokolle. Muidugi neid ei leitud. Tegu võis olla peapiiskopi isikliku soologa. Instituut jäi püsima ja püüdis ennast positsioneerida ülikoolina, mis tähendas ka doktoriõpet, mida polnud aga lihtne teostada.

Siit ka kolmas komistuskivi. 2005. aasta 20. detsembril tuli Usuteaduse Instituudi nõukogus arutusele assotsiatsioonileping Tallinna Ülikooliga, mille rektor Alar Laats oli instituudi sihtasutusega konsulteerimata ette valmistanud ja mille kohaselt läinuks õppejõudude valimine ja õppekavade kinnitamine Tallinna Ülikooli senati kompetentsi.

Allkirjastamine oli kokku lepitud juba 23. detsembriks. Eelnõu toetust ei leidnud ja enne allkirjastamist olnuks vaja ka omaniku – s.o kirikukogu seisukohta. Lisaks helistas mulle Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo ja kinnitas, et sellise sammu puhul Tartu Ülikooli õppejõud enam instituudis õpetada ei saa ning meie partnersuhted lõpevad. Samas lubas ta iseseisvuse säilitamisel osutada abi doktorantuuri loomisel. Laats lahkus ametist päevapealt. Aaviksoo toel õnnestus  käivitada ka doktoriõpe.

Neljas ja minu ametiaja viimane suur kriis saabus 2011. aastal, kui poliitilised tuuled pöördusid ja riik võttis suuna eraülikoolide arvu vähendamisele. Üleminekuhindamine andis negatiivse hinnangu instituudi doktoriõppele, mis tähendas seni ülikooli staatuses olnud õppeasutuse tegevuse seiskumist alates 1. jaanuarist 2012. Samuti pärssis arengut rahaline puudujääk. Konsistoorium oligi juba leppimas kirikliku kõrgkooli kaotamisega, kuid põhikirjast tulenevalt kuulus seegi otsus kirikukogu kompetentsi.

Kutsusin 23. augustiks kokku kirikukogu erakorralise istungjärgu, kus oli valida kolme võimaluse vahel: 1) kas tasemeõppe lõpetamine ja jätkamine vaid täiendkoolitusega, 2) Usuteaduse Instituudi reorganiseerimine rakenduskõrgkooliks, mis vajas lisarahastust 54 000 eurot või 3) kirikukogu liikmete poolt esitatud alternatiiv, mis tähendanuks riigist sõltumatu Kõrgema Usuteadusliku Seminari rajamist kirikukogu õpetusliku kontrolli all.  

Kohal olnud 46 kirikukogu liikmelt sai Usuteaduslik Seminar teises voorus 21 ja rakenduskõrgkool 22 häält. Algasid kiired ettevalmistused ning 1. jaanuaril 2012 alustatigi tööd rakenduskõrgkoolina. Suure panuse sellesse protsessi andis dr Ove Sander, kellest sai samal aastal ka rektor. 2012. aastal kirjutati alla liitumisleping Tartu Teoloogia Akadeemiaga ja 2014. aastal avati õigeusu õppetool. Instituut oli taas purjed heisanud.

Hoolimata majanduslikest ja administratiivsetest raskustest on kiriku akadeemiline õppeasutus ajatormidele vastu pidanud tänu Jumala armule ning motiveeritud ja ustavate inimeste toele. Olge kõik südamest tänatud! Õnnistagu Jumal EELK Usuteaduse Instituuti ka eesolevatel aastatel!   

Andres Põder

emeriitpeapiiskop, UI vilistlane