EELK UI 80: oma ja ainus kogu maailmas

Kuidas küll kõnelevad algus ja algusajad?

Kui 14. mail 1946 tehti protokolliline otsus Usuteaduse Instituudi rajamiseks, astuti sama aasta septembris ja oktoobris esimesed sammud, mis tähistasid päris õppetöö algust. Nüüd on sellest möödunud 80 aastat, ent algushetkedest omal ajal osa saanud inimesi meie keskel enam ei ole. Protokollilised dokumendid kõnelevad alati poolikult, sest tekstid ise ei mõtle ega tunneta ja kõike ei panda kunagi kirja. Päris algusaegade kõnet meie enam ei kuule. Me saame seda kuulda järgnevatel aastakümnetel õppinutelt, kes on veel meie keskel.  

Usuteaduse Instituudi sündimine toimus nii jooksvate vajaduste tajumise kui ka kaugele vaatava pilgu ajel, mitmete inimeste loomingulise tarkuse ja pühendumuse toel.

Alustada tuli kohe, et mitte kaotada aega, et vaatamata oludele püüti väikeste sammudega edasi jõuda. Väike samm on palju kindlam kui suure sammu jaoks sobiva aja ootamine – seda ei pruugi tulla. Mis on olemas, see ongi olemas. Ja nõnda liiguti iga aastaga natuke edasi.

Evald Saag, Jaan Kiivit seenior ja teised leidsid, et ehkki sõda on läbi, vajab kirik püsivat akadeemilist enesekorraldust ja õppetööd. Enamiku alustajate pildid on instituudi teise korruse professorite ruumi seintel. See on lausa meie professorite salong.

Asutajatel oli juba algusest peale kaugem siht: pärast õppimise ja õpetamise esmaste sammude sissetöötamise ja baasi tugevdamist edendada teadustööd, et tagada iseseisva akadeemilise töö jätkuvus Eestis pikemas perspektiivis.

Mis on perspektiiv? Ladina per spicere tähendab millestki läbi vaatamist. Perspektiiv kätkeb endas oleviku ja hetke oludest kaugemale nägemist. Ühelt poolt kaugemale ja edasi vaatamist, asjadest ja oludest läbi vaatamist ning võimaluse korral asjade taha vaatamist. Aga teisalt võib perspektiiv sisaldada ka asjade tagantpoolt tagasi vaatlemist, justkui kaugusest uuesti möödaniku kaemist. Koos küsimusega, kuidas võiksid täna tehtavad teod tagantpoolt tagasi vaadates välja näha?

See on midagi niisugust, mida meiegi nüüd teeme, püüdes kujutada, kuidas oleksid Saag, Kiivit ja teised võinud tagasi vaadata nendele aegadele ja sammudele, mille püsivat tähendust meie nüüd tagantjärele tarkadena hindame. Nüüd siis juba 80 aasta tagant!

Ka täna vajab instituudis töötamine ja selle juhtimine niisugust tulevikunägemist, mis ei sünni mitte minevikku unustades, vaid mis näeb tulevikus mineviku parimate palade vormilt uuendatud kordumist ja uue jõuga esile tulemist. Nii nagu me tagantjärele püüame näha ja mõista tsüklilist õndsuslugu esmalt Vana Testamendi esituses, näeme selle jätkumist Naatsareti Jeesuses, kõigi rahvaste Messias.

Päris oma õppeasutus

Oma usuteaduslik kõrgkool tähendab väikese rahva väikese kiriku tööd usuteaduse kõikidel aladel. See tähendab usuteadusliku mõtlemise pädevust, pidevust ja otsustusvõime iseseisvust võimalikult suurtes piirides.

Iseseisvus tähendab väärikust ja annab julgust mitte kõike teiste järgi teha ega kelle tahes naabri poole silmi punnitada. Iseseisvus tähendab teadlikku õppimist sealt, kus arukust leidub, ning see ei tähenda suuremate naabrite vigade järeletegemist. Olgu siis jäljendamise põhjuseks teeseldud osadusvajadus või lihtsalt laiskus.

Eesti riik ja rahvas vajavad esmalt uut usulist, kultuurilist ning demograafilist uussündi ja sellega kaasnevat turvatunnet. Muu vajalik, nagu toidu, energia ja jõustruktuuride julgeolek, tuleb nende järel. Olulisi väärtusi ei saa kopeerida ja julgeolekuvarusid ei saa hoida mere taga ega osta turult sisse. Need peavad endal olema ja kogu aeg uuenema.

J. W. Goethe sõnade kohaselt: „Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab.“ Omaenda usuteaduslik õppeasutus tähendab mingil tasemel vaimse varustuskindluse varu ning akadeemilist ja kirikupoliitilist selgroogu. See moodustab ka suure osa vajaminevast väärikusest.

Läbivad põhimõtted ja eesmärgid innustavad ka täna

Oleme need saanud pärandina. Ammu enne, kui algasid igasugused välishindamised. Mitmete põhimõtete keskmes on akadeemiline kvaliteet ja isikukasvatus ehk isiku kujunemine. Iseloomu, kohusetunde, ustavuse vormumine. Teadlik ristiinimeseks kasvamine, Pille Valgu humoorikaid sõnu meenutades „elusa ristiinimese etendamine“.

Isikukasvatuses näen ma kolme T-tähte korraga. Kolm omavahel põimunud elementi: teadmised, tahe ja tegu. Need on nagu tabureti kolm jalga, mis lasevad taburetil seista ka ebaühtlasel pinnal. Kui üks neist puudub, on tulemus poolik. Taburet ei seisa püsti, kui sellest on alles vaid tuge vajav kahemõõtmeline tasapind.

Akadeemilise vundamendi rajamine on suurem töö, kui arvatakse. Esimesel kursusel ei saa kohe minna „huvitavate ja kõrgete teooriate“ juurde. Üldine hariduslik ja humanitaarne ettevalmistus on kesisem, kui see oli varem.

Mõne aasta eest muretses ka üks Saksa ülikooli usuteaduse professor, et nüüdses õppesüsteemis jäävad alusteadmised aina nigelamaks. Grundwissen ehk põhiteadmised on auklikud, ja sellest tulenevad paljud hilisemad hädad nii teoloogilistes arutlustes kui ka langetatavates otsustes, praktikast rääkimata.

Evald Saag esindas niisugust kaadrivaadet, kus reserv oleks alati olemas. Mida ta sellega mõtles? Saagiga rääkides jäi meelde, et on vaja usinalt õppivaid, üle ametimiinimumi koolitatud vaimulikke, kellele pädevus ise on väärtus, mida diplom pärast kinnitab. Vaja on inimesi, kes ei pruugi täna küll instituudis õpetada, aga kes on olemas, ja keda saab vajadusel kutsuda.

Mõnda ongi läinud vaja, nagu Esra Rahula ja Peep Audova. Esra Rahula koostas eksegeetilised materjalid jutluste aluseks, mida sai aastakümnete eest palju kasutatud. Peep Audova õpetas instituudis üheksakümnendatel aastatel.

Teiste puhul ei tekkinud otsest vajadust, nagu näiteks vanu keeli hästi tundnud Harald Tammuri puhul, aga kindlusetunnet lisab tõsiasi, et nad olid reservina olemas. Saagil oli õigus. Ka praegu on püsiv vajadus võimaldada magistriõppes enamat kui vaid lõpetamise miinimumi saavutamist, ja ma pean tähtsaks tudengeid selleks innustada.

Teooria ja praktika

Teooria tuleneb kreeka keelest ja tähendab vaadet millelegi. Praktika on aga tegu. Práxeis tôn Apostólōn on apostlite tegude üleskirjutus Luuka poolt. Teooria koos praktikaga on pädeva vaate või arusaama asjakohane elluviimine.

Mida siis EELK UI on andnud? Diakoneid, enamiku pastoritest ja praostidest, kaplaneid, noortejuhte ning asjatundjaid eri aladele. Ja muidugi on UI andnud meile kõik piiskopid alates Kuno Pajulast, aga ka suure hulga maasoola väljapoole kiriku ameteid. Need on meie ühiskonda rikastavad ja tervendavad haritud ristiinimesed, keda sellistena näha ei saa. Aga nad on oma mõjuga rahva hulgas olemas. Küllap saavad nad aidata ära hoida ka rumalaid otsuseid, mille eelnõud on kusagil peidus ega pruugi üldse välja paista.

Instituudi edasikestmine ja selle tagamine moodustavad imetabase terviku, mis nõuab alalhoidlikku teoloogiat ja realistlikku rahalist eelarvestust, samuti läbipaistvat töödistsipliini koos meeskonnatöö parimate võtetega.

Need väärtused kannavad asutust läbi kitsaste aegade. Kui aga olud paranevad, aitavad need põhimõtted luua puhvreid ja reserve laienemiseks. Tuleb töötada nii, et peale tänase tarbe oleks alati olemas ka seemnevili – ja nimelt selline seemnevili, mida ei viida kunagi veskile.

Muistsete tarkade toel

Evald Saag ütles, et ärge proovige kasutada häid pastoreid õppejõududena, kui nad jäävad sel alal kuidagi keskmiseks. Las teenivad kogudusi. Ja ärge kulutage häid õppejõude väikeste koguduste teenimisele, nemad peavad saama teha oma tööd järelkasvu koolitades.

Ta ütles veel paljude heade ütluste seas, et ärge makske kõrgendatud palka neile, kes kogu aeg midagi algatada püüavad ja sehkendavad, ent kelle tegevus ei jõua lõpule, vaid sumbub kuhugi. Makske neile, kes on asjatundjad, niisugustele, keda teised näevad ja kellelt õppides kasvab üldine kasu.

Kokkuvõtlik soov instituudi tööks

Tõsine vajadus on instituudi seesuguse kriisikindluse jätkumise järele, mis tagab pideva väikeste sammudega edasiliikumise – seesuguse, mida me oleme 80 aasta jooksul kogenud ja läbi elanud. Seda enam vajame ka rahvuslikku kriisikindlust ja selle aluseks olevaid komponente vaimsuse, demograafia, maaelu ja hariduse alal.

Neid väärtusi võib aidata tagada meie inimeste iseloomukindlus. Need on omadused, mis on kujunenud Ida-Euroopa leivanumbriteks ja aitavad õpitud uusabitusest üle saada. Need on väärtused, mida saab olemasolu korral ka vanale Läänele õpetada.

Instituudi jätkuvus seisneb esmalt inimestes ja nendega kaasas kõndivates teadmistes, oskustes ja hoiakutes. Siis teiseselt õppekirjanduses ja teaduskirjanduses. Ning kolmandas reas on hoone ja muu inventar.

On hea meel tõdeda, et ka tänane ja homne töö instituudis toimub kaugelevaatava tarbetunnetamise alusel. Selle teadmisega, et Eesti haridusilmas oleks rohkem omailma väärtustamist, sügavkünni vajaduse tunnetust, asjade, mõistete, protsesside ja nende põhjuste tundjaid, südamega ristiinimesi ja Eesti patrioote. Samuti on vaja ka suuremat koordineeritust ja koostööd EELK teiste töövaldkondadega, nagu Misjonikeskus, LNÜ, teised toimekeskused ning kiriklikud koolid.

Randar Tasmuth

professor, UI vilistlane