Poliitilistest geenidest meie sees

Igal mündil on alati kaks poolt – kull ja kiri ehk võim ja teadus kui lihtsustatult parafraseerida.
Ka igal probleemil on alati erinevad vaatevinklid. Mida suurem on vaidlusalune teema, seda tugevamad on vastamisi seisvad argumendid. Nii ka geenitehnoloogias. Võim ühelt poolt hoiab rahakotti ja omab litsentsiõigust, teadus teiselt poolt aga intellektuaalset potentsiaali ja soovi seda rakendada. Selles punktis peavad kaks poolt kokku saama ja leidma võimaluse hea eesmärgi juurutamiseks.
Sellises kokkupuutepunktis on aga tihti peidus dilemma, mida nimetatakse teaduslikuks religiooniks. Või ka visionäärlikkuseks (nägemuslikkuseks – toim), kui soovite. See on olemasoleva empiirilise teadmistepagasi pinnalt kaugeleulatuvate tuletuste ja visioonide projektsioon, mille tõestamine nõuab palju raha. Siin hakkab tööle teadlaste PR (suhtekorraldus), mis on teadustuletuste empiirikasse kinnistamise protsess läbi lisaressursside kanaliseerimise teadusasutustesse.
Kasvõi näiteks selleks, et tõestada «mõtlevate medikamentide» ühiskondlikke aluseid kõigutavat tulevikuloomust. Samasugust protsessi nägime eelmise kümnendi keskpaigas e-äri globaalses filosoofias, mis tõi kaasa ligi neljandiku maailma finantsressursse puudutava majandusharu. Kõikjal räägiti e-kaubandusest ja internetimiljonäridest. Kaheksa aastat hiljem ollakse e-äris tunduvalt tagasihoidlikumad. Majanduslikel kalkulatsioonidel mittepõhinevaid teadusprognoose ei võeta enam kusagil tõsiselt. Ometi ei saa alahinnata tehnilisi avastusi, mis e-buumi ajal teadusasutustes avastati ja kuhu ärihiiud tulevikuliste megakasumite lootuses suuri ressursse pumpasid omaenese pankroti hinnaga.
Niisamuti on ka geneetikas. Selleks et visionäärlus empiiriliste andmetega õigeks tunnistatud saaks, on vaja ressursse. Palju ressursse. Eriti pisikese riigieelarvega teadusasutustel Eestis. Iseküsimus on see, kui kaugele on teadlased oma teadusliku visionäärluse jutlustamisega valmis minema. Kas teadvustatakse faktide limiteeritust või kujutletakse faktipõhiseid oletusi faktide enestena? Häda veel, kui jõupositsioonil olev teadusasutus astub oponentidest lihtsalt üle ning asub oma positsioonide kaitseks kasutama poliitilist retoorikat.
Ma pole pädev andma teaduslikku ega isegi mitte populaarteaduslikku hinnangut geenipanga kaugeleulatuvast silmapiirist, kuid on fakt, et tavamõistus püstitab seoses geenitehnoloogia kiire arenguga palju eetilisi küsimärke, mida ei saa eirata. Samas ei poolda ma Galileod anatemiseerivat (kirikuvande alla panevat – toim) religioosset fanatismi, mis ei võta piiratud ettekujutlusvõimest lähtuvalt arvesse teaduse kiiret arengut.
Seega olen endiselt veendunud, et probleemi lahendamiseks ja eetiliste küsimuste analüüüsiks peavad erinevad osapooled istuma laua taha ja võtma vastu otsuseid, mis ei piira teaduse arengut, kuid mis ei lase selle nimel jalge alla trampida neid eetilisi väärtusi, mis hoiavad alles seda niigi habrast tasakaalu elu ja destruktivismi vahel. Ja seda isegi olukorras, kus eetilis-filosoofiliste maksiimide kasutamine geenitehnoloogia empiiriliste probleemide lahendamisel tundub erinevaid keeli kasutavate isikute diskussioonikatsena. Kuid lohutagem end sellega, et mõlema osapoole lähtepositsioonid asuvad visionäärluses.
Jaan Tepp