Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kes otsustab kiriku käekäigu üle?

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul on kultuuriväärtuste nimistus 140 kirikut. Viimase kümne aastaga on riigilt laekunud ligi 83 miljonit krooni sakraalhoonete ja neis asuvate kunstimälestiste restaureerimiseks.
Muinsuskaitseinspektsiooni restaureerimisosakonna juhataja Ülo Puustak usub, et tegemist on märkimisväärse summaga. Tänavu on restaureerimistöödeks eelarvesse planeeritud ligi 9 milj krooni.
Üks õnnelikest peaks olema Lohusuu kogudus, kellele tänavu eraldatakse kiriku käärkambri kahe akna restaureerimiseks 60 000 krooni, kuid kurb on tõsiasi, et Eenok Haamer, Lohusuu koguduse hooldajaõpetaja, kuulis Eesti Kirikult esmakordselt, et Lohusuu kogudusele on restaureerimistöödeks raha eraldatud.
«Meil ei olnud sellest õrna aimugi,» ohkab Haamer, kellele antud olukord tundub ebaloomulikuna. Haamer meenutab, et sarnases olukorras on ta varemgi olnud, siis kui kirikule katust tehti. Tookord teatas muinsuskaitse tööde algusest natuke enne tulekut.
Hämmastav otsus
Tõik, et restaureerima hakatakse käärkambri kahte akent, tundub Haamerile kummaline, sest tarvis oleks teha palju olulisemaid töid, aknad on tema meelest teisejärgulised. Näiteks oleks Lohusuu kirikus tarvis välja vahetada kõik pehkinud aknaraamid, mis ei pea enam klaase sees. Haamer lisab, et käärkambri aknaraamid on praegu veel kõige korralikumad.
Aga suured aknaraamid, eriti alumised osad, on seisus, kus sõrmega on võimalik torgata auk kunagise puu sisse. Iseseisvalt seda parandada ei ole võimalik. Esiteks kukuksid parandamisel klaasid välja ja teiseks ei ole remont kogudusele jõukohane. Haamer ei mõista, miks keegi plaanib sellist efektset ettevõtmist, mis piltlikult öeldes hakkaks välja nägema kui kaunis orden lagunenud pintsaku küljes.
Raha muinsuskaitse eelarves
Eraldatud rahasummasid kogudus ei näe. Puustak selgitab, et raha kuulub muinsuskaitse eelarvesse. Seega kuulub asjaajamine muinsuskaitse pädevusse, kes ühtlasi sõlmib lepingud töövõtjaga ehk litsentsi omavate restaureerimisfirmadega.
Haamer on nukker, et kogudus on jäetud kõrvale: muinsuskaitse teeb otsused, suunab raha, valib restaureerimisfirma. Lohusuu akende restaureerimisest teab Haamer vaid, et klaasmaalinguid peaks restaureerima diplomitööna keegi tütarlaps kunstiülikoolist, kellele ta kunagi klaasitükid viis koopiate tegemiseks. Kokku on seal kaks ruutu.
«Lubati, et restaureeritud klaasimaal pannakse aknasse, aga kuidas akna tegemine käib ja kuna see juhtub, seda ei ole keegi kogudusele öelnud,» kõneleb Haamer. Koguduse hooldajaõpetajalt küsiti nõusolek restaureeritud klaasmaalide akna ette panekuks. Loomulikult andis Haamer nõusoleku, aga millal ja kuidas seda korraldatakse, on läbirääkimata. «Nähtavasti on nemad ajanud asju, et näha oma tööd akna ees,» tõdes Haamer.
Tehtud tööd
Muinsuskaitse paigaldas Lohusuu kirikule uue katuse, mille käigus lasti rikneda tervel lael, sest töid tehti suure tuule ja vihmaga. «Tuul lõi kile pealt ja vesi sadas läbi. Nüüd on kirik seest näotu ja lagi raisus,» kommenteeris Haamer.
Kui muinsuskaitse pani tornikiivrile plekist katte, siis värviti see kahe aasta pärast. Nüüd peaks värvitama Lohusuu kiriku pikihoone katus, aga millal, sellest ei ole kogudusel aimu. Kui tornikatust värvima hakati, öeldi, et nüüd tuleme kohale ja see oli kõik.
Suurte tööde puhul ei ole koguduse kaudu ühtegi senti käinud, kuid koguduse materjale on lisaks kasutatud. Nende eest lubati küll maksta, aga hiljem selgus, et tornis kulus lisaks liiga palju polte ja kobasid, nii arvestati koguduselt võetud materjalid metalli arvele, mida läks ka rohkem. Haamer lisab, et muidugi on nad tänulikud muinsuskaitsele, kelle rahaga saadi kirikule katus peale, aga siiski võiks kogudusele esitada mingi tulemuse või eelarve. On kummaline, et riigi käest justkui tuleks raha, aga koguduse käed on sellest puhtad, sest nende kaudu raha läbi ei käi.
Haamer tunnistab, et on küsitud, mida oleks kirikus tarvis teha, aga samas lisatud, et tegemist on eelküsitlusega ja see ei tähenda, et raha hakkab tulema. Lisaks on Eenok Haamerile varem öeldud, et oluliseks peetakse vaid katuseid, muud ei tehta. «Aga nüüd on minule üllatus, et korraga need aknaraamid,» imestab Haamer.
Vastavalt pingereale
Ülo Puustak selgitab Eesti Kirikule, et muinsuskaitse korraldab kinnismälestiste avarii-restaureerimistöid, mitmesuguseid uurimis-, projekteerimistöid.
Muinsuskaitse teeb koostööd firmadega, kes omavad restaureerimislitsentsi. Põhiliselt on kolm firmat, kes tegelevad kiriku katustega. Need on OÜ Rändmeister, OÜ Frantsiskus ja Tartus paiknev OÜ Wunibald Ehitus.
Taotlusi restaureerimistöödeks esitavad mälestiste omanikud üle terve Eesti. Puustak selgitab, et maakonna inspektorid koos maavalitsustega koostavad teatud pingerea ja vastavalt eelarves eraldatud rahasummale ning pingereale langetatakse otsus, mida restaureerida.
Näiteks Viljandi- ja Harjumaal on olemas kultuuriväärtuste ametkondadevaheline komisjon, mis koosneb nii muinsuskaitse kui ka kiriku inimestest. Aastas kord vaadatakse kõik oma mälestised üle ja koostatakse pingerida. On ka selliseid maakondi, kust igal aastal laekuvad omanikelt taotlused, mis pannakse pingeritta koos maakonnainspektori ja maavalitsusega.
Mis puudutab Lohusuu kogudust, siis Puustaku arvates õpetaja ei tea ja ei tunne kiriku vajadusi, kui talle tuleb üllatusena kiriku käärkambri kahe akna restaureerimine. «See kahe raami korrastamine on konsistooriumi ettepanek, et sinna sisse panna varem ära võetud ja praeguseks restaureeritud akna ülaosad,» kommenteerib Puustak. Lohusuu kirikult ei ole selleks taotlust tulnud, see sai ainult tänu konsistooriumi initsiatiivile sisse pandud. Puustak arvab, et see on kingitus, millest tuleks rõõmu tunda.
Päästetööd
Restaureerimisosakonna juhataja märgib, et Lohusuu kirik oli seitse aastat tagasi Eestimaa kõige avariilisema tornikiivriga kirik, mis päästeti riigi rahaga, samuti pandi uus katus pikihoonele. Seega on riik selle kiriku päästnud.
Muinsuskaitse on püüdnud aidata luterlikke kirikuid võimalikult palju, kuid Puustak mainib, et unustada ei tohiks kogudusepoolset initsiatiivi.
Teet Hanschmidt, kes on Järva praost ja ühtlasi Türi Püha Martini koguduse õpetaja, arvab, et koguduste toetusele eriti loota ei saa, sest kogudused on väiksed. Ei saa lasta ajalool korduda, et kogudused lähevad kirikust välja, nii langeb kirik päris kokku.
Mitme arvamuse põhjal võib järeldada, et muinsuskaitse suhtub kohati kogudustesse kui lapsemeelsetesse, kes niikuinii suurt ei mõista ega hooli. Kohati võib selline suhtumine õigustatud olla, kui mõni kogudus on liigselt omapäi toiminud ja jätnud arvestamata muinsuskaitse reeglitega.
Oluline on kompromiss
Kogudusi juba ette mitte usaldada on üsna solvav. Hanschmidt mõistab, et iga kirikuõpetaja peab oma kogudust kõige tähtsamaks, mis tähendab, et tuleb leida teatud kompromiss, sest nagu arvata võib, kõigile raha ei jätku. Elu on küll stabiliseerunud, kuigi väikese tagasikäiguga, hinnad kallinevad, aga rahasummad jäävad samaks.
Kuna riigi poolt tulev raha on suhteliselt väike, siis kogudused, kus kasutakse kombineeritud finantseerimist – muinsuskaitse, kohaliku omavalitsuse ja koguduse või sõpruskoguduse raha –, on paremas olukorras ja ka tulemused on paremad. Loomulikult peab selleks olema eelnev kokkulepe, et kogudus raha leiab.
Kellel selliseid võimalusi ei ole, lepivad olukorraga, sest nuriseda pole mõtet ja ei juletagi, sest nii kardetakse rahast üldse ilma jääda. Kummitama jääb kapitalistlikule ühiskonnale kohane arvamus, et kes maksab, tellib muusika ehk kellel raha, sellel õigus.
Ühine eesmärk
Lääne praost ning Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja Tiit Salumäe usub, et tegelikult on muinsuskaitsel kogudustega hea koostöö. Tagasiside sõltub koguduse suhetest muinsuskaitsega. «Need kogudused, kes muinsuskaitsega suhtlevad rohkem, teavad ka rohkem,» kommenteerib Salumäe. Samas võiks muinsuskaitse ise olla rohkem kontaktis kogudustega, seega oleks tarvilik informatsiooni vahetamist parandada.
Siiski võib väita, et kirik ja muinsuskaitse tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Soovitakse, et raha, mis tuleb, oleks rohkem. Salumäe arvates ongi praegu põhiliseks puuduseks üldine vahendite nappus.
Siiski leiab põhjust ka rõõmustada, sest Puustaku sõnul on Eesti kirikute üldine seis uurijate andmetel praegu parem kui kunagi varem.
Erle Iher