Mis meil kallis

Tähistame oma riigi 93. aastapäeva. On kahekümnes aasta taasiseseisvumisest. Täitunud on mitmed suured sihid, mida oleme osanud igatseda ja seada. Võib isegi öelda, et kuidagi ootamatult on riik meie jaoks väliselt valmis saanud. Meil jätkuks ju veelgi tahtmist ja indu mingi suure eesmärgi nimel pingutada, täita vajalikke kriteeriume, kahtlejate kõhklusi trotsides millegi erakordsega hakkama saada. Ometi on meie riigi väline vorm viimaks niivõrd küps, et on tõesti tagumine aeg hakata seda täitma meile omase ja iseolemist toetava sisuga. Loodus paraku tühja kohta ei salli ja kui me ise sisu kujundamisega ei tegele, siis seisame viimaks fakti ees, et meie riik on taas vormilt rahvuslik ning sisult midagi sootuks võõrast. Isegi niivõrd võõrast, et inimesed lahkuvad kodumaalt mitte üksnes tööpuuduse, vaid ka vaimse ja moraalse elukvaliteedi pärast.
Eesti Päevalehe hiljutine küsitlus inimeste ootuste kohta näitas, et koguni enam kui pool vastanuist pidas kõige olulisemaks tulevikueesmärgiks oma rahvuse ja kultuuri säilitamist. Meile kinnitatakse, et kultuur ja vaimsus saabki õitseda vaid siis, kui riik on rikas. Ja nii oleks ka püüdlus «viie rikkama riigi sekka» justkui vajalik kultuuri ja rahvuse säilitamise püha eesmärgi nimel. Rahal paraku ei ole rahvust, küll on sellel nii riiklikud kui ka võimsate äriühingute huvid. Võõrad riigid ja suured ettevõtted aga näevad tugevas rahvusluses pigem probleemi. Rahal on kalduvus toetada kultuuri küll, aga ennemini sellist kultuuri, mis omakorda suudab teenida raha. Ka ei oleks kunstnikud selle teooria põhjal ei nõukogude ega ka juba ärkamisajal saanud luua miskit kaunist ja ülevat.
Ometi tundub, et ilusamad ja siiramad luuletused ja laulud isamaast on sündinud just siis, kui meie rahvas ei olnud ei vaba ega ka teab mis rikas. Juhan Liiv kirjutas aastal 1895 järgmised luuleread: «Ja armastuse ma võtaks, / võtaks truuduse, aususe ka, / ja köidaks sellega ühte / sind, kallis kodumaa». Nende taustal on valus ja ängistav lugeda noorte inimeste kommentaare, et plaanitakse esimesel võimalusel Eestist lahkuda. Kellega või kellele me ehitame siis üht rikkaimat riiki? Või müüme viimaks ka oma riigi võõrastele maha, nagu see on meil tavaks saanud rikaste ja edukate ettevõtetega?
Millest on meie riigis siis puudus? Psühholoog Abraham Maslow’ inimvajaduste hierarhia kaks alumist astet (füsioloogilised vajadused ja turvalisus) suudame nüüdseks küll enam-vähem usutaval tasemel tagada. Tundub, et kõige põletavam probleem on meil kolmanda astme ehk armastus- ja kuuluvusvajadusega. Selle tõsisele defitsiidile viitab ka eespool mainitud Eesti Päevalehe uurimus. Ja kuigi tunnustusvajadus on meie rahval president Toomas Hendrik Ilvese sõnul ülemäärane ning see osutavat ka meie enesehinnangu probleemidele, oleme viimasel ajal saanud riigi ja rahvana kiitust ja tunnustust vast rohkemgi kui küllaga. Inimvajaduste kõrgema astme ehk eneseteostusvajadusega on meil ilmselt ühelt poolt areneva riigina olnud ohtralt põnevaid võimalusi pakkuda, kuid vaimse ja kultuurilise poole pealt on siingi veel arenguruumi.
Uuringute põhjal muutub maailm enesekesksemaks ning üleskutsele «Erinevus rikastab!» ei reageeritagi enam nii suure entusiasmiga. Kui meie suurimaks puuduseks kodumaal ongi armastus- ja kuuluvusvajadus, siis ei maksaks selles osas küll ülemäärase optimismiga Eestist lahkumise mõtteid hellitada. Kodumaa-armastus võib kodust kaugel kasvada, kuid seal on selle viljaks pigem igatsus ja valu. Kas aga ka kirikuna ja kristlastena oleme teinud kõik, et kasvatada ühiskonnas armastus- ja kuuluvustunnet? EELK kui vormilt rahvuslik ja sisult kristlik vaba rahvakirik on kindlasti võimeline muutma Eesti elukeskkonda soojemaks ja inimväärsemaks. Oleks ju ilus, kui saaksime rahvana ka järgnevatel vabariigi aastapäevadel vastata Juhan Liivi küsimusele «Mis meil kaunis, mis meil kallis» luuletaja enda sõnadega: «Isamaa on meile kallis, / ta meil kallis, püha on, / ta on meie kindel side / ta on meie elu õnn.»
Kaunist ja kallist kodumaa-armastust ning meid kõiki ühendavat pühalikku tunnet hinge ja südamesse Eesti Vabariigi 93. aastapäevaks!

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan