Usundiõpetuse õpetamisest mitme kandi pealt

Uue õppekava mõju
Kuidas Teie suure gümnaasiumi direktorina lahendaksite olukorra, kui uue kooliaasta eel grupp õpilasi avaldab soovi õppida usundiõpetust, mida uus põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava lubab pakkuda?
Katrin Martinfeldt, Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi direktor:
Oleme igati valmis ja ettevalmistused tehtud. Meil on juba varasemast kogemus, religiooniõpetuse tundi andis isa Rafael õigeusu kirikust. Nüüdseks on ta Eestist ära, aga leidsime endale uue õpetaja ja sügisest võivad tunnid taas alata.

Õppematerjal
Oma magistritöö raames uurisite piiblialast kirjandust religiooniõpetuse õpperaamatutes. Kuidas võib rahule jääda kooli usundiõpetuse läbiviimiseks kasutatava õppematerjali hetkeseisuga? Milline kooliaste on vajalike õpikutega kindlustatud ja millisele kuluks hädapäraselt ära uus õpik?
Silja Härm, magister:
Vajalike õpikute, töövihikute ja metoodiliste materjalidega pole varustatud kahjuks ükski kooliaste. On arusaadav, et uutele põhikooli ja gümnaasiumi ainekavadele vastavaid õpikuid pole veel jõutud koostada. Kuid paraku ei ole ainekavadega sobivat kirjandust kuigi palju leida ka varasemast ajast.  
Kõige enam on puudus algkooli sobivast õppekirjandusest. III kooliastme jaoks, mil tutvutakse erinevate religioonidega, ilmus möödunud aastal soome keelest tõlgitud «Usundid. Müüdid, jumalad, tavad, sümbolid». Selles õpikus ent pole käsitletud kristlust.
Usundeid tutvustavaid raamatuid on ilmunud mitmeid ja osa neist sobib kasutamiseks ka põhikoolis, nt David Selfi «Suurusundid» (1998) või Christine Schulz-Reissi «Mida maailm usub?» (2008).  
Jätkuvalt sobivad gümnaasiumi ainekava eesmärkidega kaks originaalõpikut: Toomas Jürgensteini «Piibliõpik ja dogmaatika alused» (1997) ja Toomas Jürgensteini, Riina Ruudu, Tiina-Erika Friedenthali «Kiriku ajalugu ja tänapäev. Kristlik eetika» (1999). Ent gümnaasiumi ainekava teemasid arvestades saab neid kasutada pigem lisamaterjalina.

Vaimulikuna koolis
Mis motiveerib vaimulikku siirduma kooli usundiõpetuse õpetajaks?
Marko Tiirmaa, diakon:
2008. aasta novembris määrati mind praktikandina EELK teenistusse Otepääl. Otepää gümnaasiumi direktor oli üks esimeste seas, kes minuga võimaliku koostöö asjus ühendust võttis. Koolijuhi mure oli inimlikult mõistetav – noor ja mõjutatav inimene religioosses pluralismis.
Arutelu käigus selgus, et meie vaated selle ainekursuse läbiviimiseks on üsna sarnased, ja olles jõudnud arusaamisele, et ma ei kavatse usundiõpetuse tunnist teha piiblitundi, tegi kool mulle ettepaneku 2009. aasta sügisest asuda usundiõpetust õpetama.
Huvi ainese vastu on arvestatav ja lisaks ainekursusele registreerunud õpilastele kohtab minu tunnis teinekord ka ärksama vaimuga noori koolist, kes vabakuulajana tundidest osa võtta soovivad, milleks ma neile ometi kuidagi takistusi ei tee.
Käesolevaks ajaks on tunniajalisest vestlusest kooli juhtkonnaga kasvanud välja püsiv koostöövorm kooli ja kiriku vahel, mis avaldub muu hulgas näiteks koolipoolses abis kirikuaia ja pastoraadi koristustöödel ning meie riigi aastapäeva aktuse läbiviimises kirikus.

Kaadri voolavus
Olite aastaid hinnatud usundiõpetuse õpetaja Tartu Tamme gümnaasiumis. Mis sundis Teid eelmisel aastal koolist lahkuma ning kas plaanite kunagi õpetajaametisse naasta?
Anu Koop, Võru Kesklinna gümnaasiumi huvijuht:
Eelmisel aastal mõjutas paljusid Eesti koole majandussurutis. Tööle tulid õpetajad, kes planeerisid kauem viibida lapsepuhkusel, sest nii mõneski peres jäi õpetaja ainsaks töölkäivaks vanemaks. Nii pidi kooli juhtkond vastu võtma keerulisi ja raskeid otsuseid.
Näiteks vähendama koormust õpetajatel, kes andsid õppekavast välja jäävaid aineid. Sama lugu juhtus minuga. Keegi ei tahtnud minult võtta religiooniõpetuse õpetaja kohta, kuid kadusid n-ö lisatunnid. Olin sunnitud otsima uue töökoha.
Olen siiski jäänud koolisüsteemi ning juba sellest poolaastast annan 10. klassi õpilastele religiooniõpetuse lühikursust. Rõõmuga võin tunnistada, et huvi aine vastu on suur. Samuti enda huvi aine õpetamise vastu. Seega ei kavatse ma õpetajaametisse naasta, vaid olen seda juba teinud. Eks see on usundiõpetuse taoliste ainete pluss ja miinus – enamik õpetajaid on oma aine tõsised fanaatikud ning teevad tööd kas või väikese koormuse ning palgaga.

Aineühenduse mõte
Viljandi piirkonna usundiõpetuse õpetajad on aastaid koos käinud. Mis motiveerib teid aineühenduse tegevusse panustama?
Hedi Vilumaa, mag, aineühenduse juht:
Töötan Halliste põhikoolis ühe religiooniõpetuse õpetajana alates 2007. aastast. Mul on 4.–8.klass, teine õpetaja annab tunde algklassidele. Religiooniõpetust antakse 1.–8. klassini, 8. klassis lõpeb kogu aine hindelise arvestusega.
Viljandi maavalitsuse haridusosakonna juures tegutseb nagu kõikide ainete puhul ka religiooniõpetuse aineühendus. Juhin selle tööd alates 2002. aastast.
Seda tööd on mõttekas teha, sest riik toetab usundiõpetuse õpetajaid niisama hästi kui teisi ja oleks rumal jätta toetus kasutamata. Esitatud projekti alusel Viljandimaa Omavalitsuste Liidult antav rahaline aastatoetus on ette nähtud õpetajate koolitamiseks-täiendamiseks, õppesõitudeks, aga ka puhkuseks. Samuti täiendatakse ühiselt kasutatavat metoodilist kabinetti – ei ole ju mõtet osta igal koolil endale mõni raamat või film. Raha ei ole ainus – ka kooskäimine on üks viis oma tööd ette valmistada, uusi mõtteid saada, head ideed ellu viia.
On tõsi, et õpetajaid ei ole maakonnas palju, kõik alati kokku ei tule ja aega napib (meid on umbes 10 läbi aastate). Püüame tegutseda võimalikult ratsionaalselt ja suure kasuga. On hea meel võimalusest koolis tööd teha võrdsetel alustel teiste ainete õpetajatega. Julgustan kõiki usundiõpetuse õpetajaid üle Eesti riigi poolt toetatud aineühenduse töövormi kasutama!

Ümberõppe toel usundiõpetuse õpetajaks
Miks otsustasite olemasolevale professioonile lisaks ennast ette valmistada ka kooli usundiõpetuse õpetajaks Tartu ülikooli usuteaduskonna juures?
Aleksei Paukson, Tartu Kivilinna gümnaasiumi direktori asetäitja, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja:
Ajalugu ja ühiskonnaõpetus ei vaatle sügavuti inimeste mõttemaailma erinevusi ja põhjusi. Mulle tundus huvitav mõista teistsuguseid kultuure. Nii alustasingi mõni aasta tagasi kultuuriloo kursuse koostamise ja õpetamisega gümnaasiumis.
Süvenemine maailmareligioonidesse on tasapisi muutnud kursuse maailmareligioonide ülevaatekursuseks. Eriti paeluvad on religioonide filosoofilised süsteemid, universumi korrastatuse ja elu mõttekuse küsimused, mida muud õppeained ei käsitle.
Tartu ülikooli sai mindud lootusega saada sügavamaid teadmisi selles valdkonnas, saada neid kergemalt ja kiiremini kui ise uurides. Tundub, et minu lootus «kergemale elule» ei täitu, sest töö ja kaugõppe õppekava ei võimalda sellist guru-õpilase tihedamat rikastavat suhet.
Mul ei olnud enne ja ei ole ka nüüd eesmärgiks saada usundiõpetuse õpetaja paber. Minul on selline hobi – maailmareligioonide uurimine – ja jagan meeleldi oma teadmisi samast ainesest huvitatud õpilastele.
Liina Raudvassar