Jumala armastus kuulub kõigile, kirik peab kutsuma kadunud hingi

Suurbritannia kodanik David Wilkinson, kes puhuti elab Eestis Tallinna külje all Kose kiriku lähistel, vaeb Eesti luterliku ja Inglismaa anglikaani kiriku erinevusi, jõudes seisukohale, et hoolimata teatud erinevustest on ühisosaks nõue jagada Issanda armastust, nii nagu Ta seda ise soovis.

Minule kui välismaalasele tundub, et kuigi Inglismaa kiriku (Church of England) liturgia on sarnane EELK liturgiaga, on inimeste kultuuriline taust väga erinev. Ma ütlen «kultuuriline», soovides selle asemel mõnda sobivamat sõna kasutada.
Esindab Jumalat
Muidugi, üksiku eestlase või inglase suhe Jumalaga on sarnane. Ka kiriku funktsioon on põhimõtteliselt sama. Protestantidena me mõistame, et kirik ei ole inimeste ja Jumala vahel. See on imeline asi, et Jumal armastab meid, isegi siis, kui me Teda ei ülista. Meil on kahepoolne suhe Jumalaga.
Üks väga lihtne kiriku definitsioon võiks olla, et see on organisatsioon, mis tegeleb Jumala esindamisega. Jah, meie oleme siin, et armastada inimesi Jumala nimel. Igal inimesel peab olema isiklik suhe Jumalaga, mitte keegi ei saa seda luua meie nimel. Selles suhtes ei ole Inglismaa ja Eestimaa vahel erinevust.
Kui ma teeksin veel ühe lihtsustatud üldistuse, püüdes analüüsida Eesti ja Inglismaa vaimulik-kultuurilist erinevust, siis ma nimetaksin Inglismaa postkristlikuks ja Eesti prekristlikuks. Mida ma selle all mõtlen?
Inglismaal on välja kujunenud kirik, mille peaks on kuninganna Elizabeth. Selline süsteem kehtib alates kuningas Henry VIIIst, kes laskis parlamendil end Inglise kiriku peaks kuulutada.
Alustanud otsinguid
Me oleme kõik kristlased, kuigi just viimasel ajal pöörab üha rohkem inimesi oma südamed Jumalast eemale. Sekularistidele meeldib seda nimetada postkristlikuks, justkui see oleks progress. Eesti on lootustandvam, jätnud seljataha antikristliku režiimi, on inimesed siin vabad kuulama häid sõnumeid.
Tänapäeval on palju intelligentseid noori inimesi, kes võtavad tõsiselt horoskoope, paganliku Babüloonia usku igasugu absurdsustest, värvilisi kristalle, jooga meditatsiooni ja respekteerivad katseid rekonstrueerida vanu paganlikke usundeid, mida praktiseeriti enne Teutooni ordu (ehk Saksa ordu, mille asutasid Saksamaa vürstiriikidest pärit rüütlid Palestiinas 1190. aastal. – Toim.) rajamist.
Me ei peaks olema selle peale väga pettunud. Nad on alustanud otsinguid, kuigi valedest kohtadest, ja võivad jõuda õigesse kohta, kust leiavad tõeliselt ihaldatava.
Moodne, postkristlik «kapitalistlik» ühiskond on üldiselt sarnane marksistliku, sovetliku kommunismiga. Nende psühholoogiline antropoloogia on sama: mõlemad usuvad, et inimene on kaupade ja teenuste tootja ja tarbija. Inimene on materialist. Erinevus on ainult toodete ja teenuste jaotamise süsteemis.
Inimesel on materiaalne aspekt, ta on füüsiline. Aga tal on ka teine tasand – intellekt, ja kolmaski, spirituaalne tasand, mida ta saab avada läbi vaba tahte, mis talle on antud loomisel: ta saab avada hinge Jumalale ja elada.
Ma käin kirikus üsna tihti, isegi kui ma ei saa aru, millest seal räägitakse. Kas Jumal armastab mind rohkem kui seda last, kes kummardab kristalle? Muidugi mitte.
Jumal armastab eksinud lapsi täpselt sama palju kui Teda entusiastlikult kummardajaid. Ta armastab neid, kes Teda ei armasta, ja ka neid, kes ei armasta üksteist.  Kiriku töö on tuua Jumala armastus inimestele ilma eranditeta ja välistusteta.
Jumala armastuse pakikesed
Kirikud, nii ilmalikud kui vaimulikud, on kui postiteenistus. Hoone on nagu depoo ning meie, preestrid ja koguduseliikmed, oleme justkui postiljonid, kes toovad Jumala armastuse pakikesi. Kas postiteenistus eksisteerib postiljoni jaoks? Ei, ta eksisteerib nende jaoks, kes pakikesi saavad. Ja nii on ka meiega.
Kõigis tsivilisatsioonides, isegi enne, kui inimesed olid kuulnud Jumala sõna, olid preestrite täita teatud funktsioonid. Nad tegid inimeste jaoks tööd: matsid nende vanemaid, ristisid, harisid, õpetasid ja panid lapsi paari. Need on mehhanismid, mille abil me toome Jumala armastust. Teha laulatatav paar teadlikuks sellest, mis on tõeline abielu ja armastus, on tähtis armastustegu. 
Armastades Jumalat pakume armastustegusid oma ligimesele. Jeesus ütles, et kui te peatute oma teel, aidates vanainimest, kelle auto purunes, või naist lapsevankrit trepist üles tõstes, te teete seda Tema jaoks. (Olgu peale, Jeesus võib-olla kasutas teisi näiteid.)
Tsivilisatsioon kui tervik
Ta ei öelnud, et peame enne heategu uurima, kas abistatav on ka hea kristlane. Tema jüngritel ei ole tegutsemise piirangut. Tema jüngritena peame kirikus armastama neid, kes on eksinud, andes neile Tema armastuse, sest Jeesus tuli päästma inimeste hingi, mitte vana autot parandama. Kirik on kohustatud suunama kuninga, rahva ja tsivilisatsiooni kui terviku moraali.
Risk on, et kirik loobub vastutusest, õpetades multikultuurses riigis vaid aktiivseid liikmeid, olles nagu sekt vaenulikus Rooma impeeriumis või nagu kirik Nõukogude impeeriumis.
Eesti kiriku positsioon on võrreldav Taanieli ja Nebukadnetsari suhtega (vt Taanieli raamatut Vanas Testamendis. – Toim.). Taaniel teenis Nebukadnetsarit, kes tõi ta vangina Babyloni. Mitte rikkudes oma suhet Jumalaga tõi Taaniel ka Nebukadnetsari Jumala juurde.
Et täita oma kohust Jumala ees, peab kirik armastama ja juhatama kirikust eemaldujaid või neid, kellel on ebaküpsed ideed jumaluse olemuse kohta – ta peab kutsuma kadunud hingi.
Me peame nagu Taaniel tooma armastust Jumala vaenlastele, kes on meie poliitilised isandad, sest meie kohustus on tuua printsid Jumala juurde.
David Wilkinson