Valgeid laike Tallinna Toomkiriku oreliloos

Tallinna Toomkiriku orelite ajaloo uurimine on olnud aktuaalne juba mitu aastat.
Kui 1998. aastal toomkiriku Ladegast-Sauer-orel restaureeriti, anti selle puhul välja vihikuke oreli ajaloo, restaureerimise ja Tallinna Toomkiriku Oreli Fondi tegevuse kohta. Lisandunud uurimistöö arhiivides on andnud avaldatule huvipakkuvat lisa.
Need tähtsad arved
Kunstiajaloolase Sulev Mäevälja teostatud uurimise põhjal valmis artikkel, mis on avaldatud Tallinna Linnamuuseumi aastaraamatus 1998/99. Artikkel annab huvitava ülevaate toomkiriku oreliloost, pillide kujunemisest keskajast kuni tänapäevani.
Tookord ei õnnestunud arhiivist leida materjale, mis puudutavad olukorda 19. sajandi lõpul. Teada oli, et 1878. aastal valmis Saksamaa meistri Friedrich Ladegasti (1818–1905) tööna uus orel. Oreli valmimise aja ja suuruse kohta on käibel olnud mitu versiooni. Pikka aega arvati Ladegast-oreli valmimisaja olevat 1858. aasta. Tegelikult valmis orel ikkagi alles 1878, mida kinnitavad Tallinna linnaarhiivis säilinud ehituslepingud ja arved.
Meistri hinnang
Püsinud on ka küsimus, miks vana, 1783. aastal valminud Johann Gräbneri orel üldse välja vahetati. Arhiivis on säilinud Fr. Ladegasti poolt 1875. a koostatud hinnang Tallinna Rüütli- ja Toomkiriku 1783. aastal valminud oreli kohta. Sellest selgub, et vana orel oli 2 manuaali ja pedaaliga, kokku 32 registriga pill.
Vigadest tuuakse esile väga õhukeseseinalisi metallvilesid, mis õiget tooni ei anna, liigselt kitsaste kanalitega tuulepõhju, mis ei varusta vilesid piisava tuulega, eriti kui mitu registrit korraga lahti oli. Registritraktuur oli ehitatud väga kompaktselt ja oli kulunud – seetõttu ebatäpne. Viiest lõõtsast üks oli täiesti katki.
Hinnangu lõpus märgib meister Ladegast, et ei ole nõus seda pilli remontima, kuna tööl ei oleks kestvat tulemust, isegi juhul, kui säilitataks vanad viled ja tehtaks uus mehhanism. Tema ettepanek on valmistada täiesti uus orel, kus leiaksid kasutust järgmised vana oreli osad:
– 1. man. Trompet 8′, Fagott 16′ ning Bordun 16′ viled,
– 2. manu. Lieblich Gedact 8′ viled
– pedaali Posaune 16′ viled,
– lõõtsaplaadid,
– orelikapi küljed, millest tehtaks uuele orelile küljed.
Hea maine
1875. aastal esitab Fr. Ladegast Tallinna Rüütli- ja Toomkirikule pakkumise ehitada uus orel. Uue oreli suuruseks oleks 3 manuaali, pedaal ja 48 registrit.
Siinjuures tahaks mainida seda, et Ladegast oli ainuke pakkuja. Teistelt meistritelt pakkumisi ei võetudki, kuigi Tallinnas tegutses sel ajal Gustav Normann (1821–1893) ja ka sakslase Eberhard Friedrich Walckeri töö oli Oleviste kiriku 1842. aastal valminud pilli näitel tuttav. Ju oli Ladegasti maine nii hea, et taheti kindlasti just teda.
Samal 1875. aastal sõlmitigi uue oreli ehitusleping vastavalt esitatud pakkumisele, tähtajaga 1878. aasta. 1876. aastal sõlmitakse veel eraldi leping prospekti valmistamiseks. Uus orel valmiski 1878 ja õnnistati väärilise pidulikkusega sisse sama aasta 8. oktoobril.
Suurus lahtine
Tööde aruannetest selgub, et pill läks algselt kavandatust kallimaks. Vana oreli külgedest ei piisanud täielikult, et katta uue oreli küljed ja osa tuli juurde teha. Vanadest viledest õnnestus kasutada ikkagi ainult Bordun 16′ ja Gedact 8′ kõrgemaid vilesid. Hinda tõstis lisaregister, milleks oli uue süsteemi järgi konstrueeritud Viola 8′ teises manuaalis. Lisaks ehitati välja koht ja süsteem kahele lisaregistrile. Neist üks 1. manuaalis ja teine pedaalis.
Lisaregister 1. manuaalis oli ilmselt Aelodicon 8′, mille paigaldas tõenäoliselt 1887. aastal Walckeri firma suurema remondi käigus. Igal juhul ei ole seda registrit olnud oreli valmimisel 1878. aastal.
Erinevates trükistes on oreli suurus märgitud erinevalt. 1888. aastal koostatud Ladegasti orelite nimekirjas on Tallinna Toomkiriku oreli suuruseks antud 58 registrit, mis on ilmselt trükiviga, sest sellist arvu ei saa ka siis, kui arvestada abi- ja kõrvalregistreid. Nendeks olid koplid ja kindlad kombinatsioonid. Ladegasti orel oli traditsiooniliste mehhaaniliste tuulepõhjadega (see oli tellija eriline soov, kuigi firma üldiselt oleks tahtnud teha registrikanalite ja koonusventiilidega tuulepõhjad), kuid mängumehhanism äärmiselt modernne, sisaldades erinevaid pneumaatilisi abiseadeldisi.
Sai lisaregistri
Juba 1887. aastast on firma E. F. Walckeri Riia kontor J. Matezki allkirjaga esitanud pakkumise puhastada põhjalikult Tallinna Rüütli- ja Toomkiriku orel, samuti korrastada, intoneerida ja häälestada, kaasa arvatud korrastada pneumaatiline mängumehhanism nii, et pill hästi töötaks. Tööd planeeriti sama aasta suvele hinnaga 750 rubla. Kahjuks ei selgu, kas tööd ette võeti või mitte.
Siiski võib oletada, et tööd teostati ja just samal ajal võib olla paigaldatud lisaregister Aelodicon 8′, mis praegu on 3. manuaalis, sest kui 1913. aastal oreli ümberehitus ette võeti, oli see register juba olemas. Nimetatud register on üldiselt haruldane, kuid näiteks Riia Toomkirikule E. F. Walckeri poolt 1884. a ehitatud oreli 2. manuaalis on sama nime ja konstruktsiooniga register 16′- pikkuses olemas.
Ehitati ümber
Mis tingis aga selle suure oreli ümberehituse 1914. aastal? Ka sellele küsimusele leiame säilinud arhiiviallikatest vastuse. Kui Toomkiriku kauaaegne organist Ernst Reinicke 1911. aastal suri, langes vastutus organist Karl Hoyerile. Hoyer on esitanud kiriku Konvendile 1911. aasta novembris ahastava kirja, milles juhib tähelepanu oreli halvale seisukorrale. Ta kirjutab, et orelit on nii raske mängida, et see rikub täielikult tema mängutehnika ja muudab mõttetuks kalli Saksamaal hangitud koolituse. Kui ta mängis Niguliste kirikus, kus on hea Walckeri orel, kontserti, märkas ta kohe, et tema mängutehnika on Toompeal suures ohus. Veel kirjutab ta, et Toomkiriku orel võiks olla üks paremaid tervel Venemaal.
Hoyeri mõtet toetab orelihooldaja meister August Artur Terkmanni (1885–1940) kiri samast ajast. Terkmann märgib oma kirjas, et on nimetatud orelit juba aastaid hooldanud ja tunneb seda päris põhjalikult.
Ta soovitab pilli peatselt ümber ehitada, sest printsipali ja flöödi viled on ilma kõrvade ja intoneerimisrullideta, mistõttu eriti alumised oktaavid kõlavad halvasti. Kitsamensuurilised registrid on täiesti isikupäratud ja neid ei saa üksikult kasutada. Keelregistrid ei pea häälestust, klahvid on väga kulunud ning mängumehhanism ei tööta kõigi koplitega ja koliseb kõvasti.
Nii kujuneski plaan orel ümber ehitada. Kahjuks ei jõudnud K. Hoyer ise tööde valmimist ära oodata, sest temast sai 1912. a Chemnitzi Püha Jakobi kiriku organist. A. Terkmann esitas küll oreli ümberehituseks pakkumise, kuid tegelikkuses läks tellimus Saksamaale Wilhelm Saueri firmasse, kelle tööna valmis uus orel 1914. aastal vahetult enne maailmasõja puhkemist.
Uue oreli kasutajaks sai Hoyeri mantlipärija Guido Treu, kes tuli 1912. aastal Tallinnasse Kiievist.
Edasised sündmused on meile juba tuttavad ning see suurepärane majesteetliku kõlaga orel heliseb tänapäevani ning me võime tänavu tähistada tema 90. sünnipäeva.
Toomas Mäeväli