Inimese igal elujärgul on oma väärtus ja tähendus

Peapiiskop Jaan Kiiviti jutlus iseseisvuspäeva 86. aastapäeval Tallinna Kaarli kirikus

Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Jh 14:18–19

Armas iseseisvuspäeva kogudus. Inimesel on jõudu elada, kui tal on lootus saavutada midagi paremat, kui tal on usku, et ta kuulub suuremasse tervikusse ja et see tervik püsib ning kannab teda. See annab elule mõtte ja tähenduse. Orvuks, vaeslapseks jäänu on aga ilma kõige tähtsamatest sidemetest, mida inimene eluks ja kasvamiseks vajab.
Pühakiri kõneleb Jumalast, meie eluasemest põlvest põlve kui kõige sügavamast seosest. Ja pühakiri kõneleb meie elust põlvkondade loomulikus järgnevuses ja vastastikuses mõjus. See, mida seal hinnatakse, on jätkuvus ja järjepidevus, side sellega, mis on enne meid ja meile ette antud. Elu viib edasi iga inimpõlve omapoolne panus ja vastutus järgnevate kasvatamisel ja elu korraldamisel.
Noor otsib oma teed. Ta sõlmib sidemeid, mis peaksid kestma kogu elu. Talle sünnivad lapsed ja tulevad uued kohustused. Kui saame vanemaks, hindame maailma teisiti. Need ei ole enam samad asjad, mis meid puudutavad ja mida me tähtsaks peame. Me oleme saanud küpsemaks. Inimese igal elujärgul on oma väärtus ja tähendus.
Naatsareti Jeesuse otsestest õpilastest oli apostel Johannes ainus, keda ei tapetud, vaid kes elas kõrge eani. Lõpuks pidid teised teda talutama koguduse jumalateenistusele. Ja öeldakse, et kui ta ei suutnud enam jutlust pidada, piirdus ta ühe lausega: «Armsad, armastagem üksteist!»
Ta oli olnud Kristuse elu ja õpetuse, tema kannatamise, ristisurma ja ülestõusmise tunnistaja. Ta oli seisnud kiriku sünni juures. Pikk elukogemus seljataga, mehena, kes oli õppinud tundma nii Jumalat, maailma kui ka inimesi, võis ta kõige olulisema, mida me vajame, võtta kokku ühteainsasse lausesse: «Armsad, armastagem üksteist!»
Kardan, et meie maailm ja kultuur on muutunud ka selles mõttes, et selline elutarkus ei leia enam erilist austust ega hindamist. Tahame olla nooruslikud ja löögijõulised. Selle nimel oleme valmis kulutama raha ja aega. Ühendriikides antakse lahkunule veel kirstuski välimus, et ta näeks välja noorem ja kaunim. Meie väärtushinnangud on muutunud.
Kuulasin ühe Stavangeri ülikooli professori mõtteid tänapäeva noorte hoiakutest. Minu jaoks oli uudne, et peale väärtushinnangute on muutunud ka noorte ajataju. Aega ei tajuta enam lineaarselt, nagu oleme harjunud, et eilsele järgneb tänane ja tänasele homne. Aega tajutakse punktuaalselt.
See tähendab, et minevik on möödas ja ei oma mingit tähendust. Tuleviku suhtes peetakse oluliseks ameti õppimist, mis kindlustaks sissetuleku. Muus osas on tulevik teadmata ja ebakindel. Tegelikult loeb ainult käesolev hetk ja mõnus äraolemine. Loeb hetke elamus, loeb sensatsioon ja nauding. Noored on ääretult kaitsetud.
Ettekande teema oli «Longing for belonging». Igatsus on jäänud, igatsus kuuluda suuremasse tervikusse, mis kannab. Kui seda ei leita täiskasvanute maailmast, leitakse see omasuguste seltsis. Täiskasvanute maailm on valmistanud pettumuse. Selle väärtusi ei hinnata, ammugi mitte vaimset arengut ja küpsust inimesena.
Küsisin: Ja tagajärjed? Juuretus, vastas norralane. Irdumine põlvkondade loomulikust järgnevusest ja vastastikusest mõjust. Osatuksjäämine selles mõttes, et päriselt ei kuuluta õieti kuhugi ega tajuta ühtekuuluvust millegagi. See on vaeslapse, orvu õnnetu saatus, millele ka Jeesus viitab.
Mind paneb see mõtlema veel ühele teisele Jeesuse sõnale. Mäejutluses ta küsib: «Kas teie seas leidub inimest, kellelt ta poeg palub leiba, kuid ta annab talle kivi?» Kas oleme tõsiselt järele mõtelnud, milles ja millal oleme ise andnud oma lastele leiva asemel kivi?
Jeesuse sõnad asetavad meid Jumala ette. Ilma lihase isata jäänu on isatu. Ilma Jumalata elav inimene on jumalatu. Vahel mõtleme, et see tähendab kõlvatut eluviisi. Sugugi mitte. Tegelikult tähendab see elada Jumalast lahus, temaga arvestamata, iseennast korrigeerimata. Sügavamas mõttes tähendab see olla vaimselt vaeslaps ja orb.
«Ma ei jäta teid orbudeks,» kõlab Issanda tõotus. «Maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.» Maailm Johannese evangeeliumi mõttes ei näe Jumala varjatud ligiolekut. On ju palju tähtsamaid ja huvitavamaid asju. Aga näevad need, kes kadunud poja kombel leiavad tee koju.
Võib-olla on siiski nii, et ka muutuvas maailmas on asendamatuid eluväärtusi. Neid, mida põlvest põlve on hinnatud ja mida austades õpime arvestama Jumala ja tema tahtmisega. Kui me ei hooli sellest, ei tee me Jumalale kurja. Tema ei kaota midagi. Kaotajad oleme meie.