Nõrkus võib olla ka tugevus

Paulus oli selles kindlalt veendunud, et kui ta on nõder, siis on ta tugev. Väline tugevus sisaldab kiriku jaoks suuri ohte. Sõltuvus Issandast võib väheneda ja sellega hakkab kiriku elujõud kaduma.
Palju tuleb uudiseid Euroopa kristluse välisest nõrgenemisest. Ikka leidub teateid kirikust väljaastumisest ja kiriku liikmeskonna vähenemisest. See paistab kiriku nõrgenemisena, kuid võib olla ka vastupidi.
Juunikuu algul viibisin Dresdenis Saksa evangeelsel kirikupäeval. Osavõtjate hulk oli üllatavalt suur. Neid, kes olid tasunud viie päeva osavõtumaksu, oli 120 000, peale selle osteti igal päeval ühepäevapileteid 20 000 ümber. Nii oli iga päev üritustel osalejaid 140 000 ringis. Lisaks piletiga osavõtjatele oli suur hulk neidki, kes ei olnud ennast kusagil registreerinud. Kõik tänavakontserdid ja väljakutele püstitatud vabaõhulavad pakkusid päev läbi programmi, millest osavõtt oli kõikidele vaba.
Kirikupäevaliste kohaletoomiseks saabus Dresdenisse 500 erirongi. Minu üllatuseks ei olnud ühtegi sellist üritust, kus osavõtjaid jäi väheseks. Mitmesuguseid üritusi toimus aga kirikupäevade jooksul umbes 2000. Igasse piiblitundi, vestlusringi või kontserdile tuli minna varakult, sest hilinejad ei mahtunud ruumidesse. Toimumispaigad aga olid valitud selliselt, et need mahutasid tuhandeid inimesi.
Kogu õhkkond oli vaimulikult sügav ja innustunud. Seal viibides ei oleks mind keegi suutnud veenda selles, et kiriku­elu Saksamaal nõrgeneb.
Kavatsen juuli algul osaleda Soomes Rahvamisjoni suvepäevadel. Korraldajad on teatanud, et tänavu oodatakse osavõtjaid rohkem kui varasematel aastatel. Mingi üldise usulise leiguse taustal kasvab nende inimeste hulk, kes suurema andumusega oma usuliste tõekspidamiste järgi elavad.
Tampere luterliku kiriku statistika ütleb, et iga kolme kirikust lahkuja kohta liitub kirikuga üks uus väga motiveeritud liige. Koguduste väline vähenemine asendub sisemise tugevusega.
Seda oleme ka ise kogenud oma kallil kodumaal Nõukogude okupatsiooni ajal. Usuvastane propaganda ja usklike tagakius viisid kirikust eemale ikka ainult aganad. Tõelised terad jäid alles, sool muutus soolasemaks.
Praegu ei ole ka meie kirikus ja kogudustes muredest puudust. Liikmeskonna kasv pole selline, nagu ootaksime, majanduslikud mured kipuvad mõnegi töötegija entusiasmi vähendama. Hiljaaegu seati riiklikult küsimärgi alla usuteaduse instituudi töö jätkamine ülikoolina. Peamiseks põhjuseks eelarve kasinus ja õppejõudude madalad palgad. Esmapilgul teeb see meele murelikuks. Kuid kes teab, on see lõpuks halb või hea?
Kuigi teame täpselt, et kirikutöö ei ole inimeste kätes, püüame siiski toetuda enda plaanidele ja tugevusele. Millal saabub see piir, kui me ei looda enam endale ega eelarve võimalustele?
Vana Testamendi sõnadega öeldes: millal me ei looda enam hobustele ja vankritele? Millal Jumal saab meid kasutama hakata? Lutheri mõte oli see, et Jumala viis on mitte millestki midagi teha. Nii oli see maailma loomises ja on jätkuvalt. Ta arvas, et seni, kuni ta veel midagi on, ei saa Jumal teda kasutada.
Ei ole siis mõtet karta uudiseid sellest, et kirik jääb nõrgemaks ja kaotab oma positsiooni. Jumal ei jää nõrgemaks.
Meie kindlus ei ole meie tugevuses, vaid Jumala tugevuses. Jumala käes on jätkuvalt kõik meelevald taevas ja maa peal. Meie õnn on aga olla tema rahvas.

Joel Luhamets,
assessor